Sõbrad, sõbrad, sõbrad on imelised!

3 kuud on täis. Täiesti uskumatu:D aeg läheb nii kiirelt (ma vist mainin seda juba iga postitusega...) Mu kallis honey bunny Amanda on juba tervelt 4 päeva oma kodumaal Kanadas tagasi olnud. Ikka väga imelikud on need päevad olnud, kui teda enam pole. Aga no harjub ära. See ärasaatmise hetk 17. Novembril oli ikka ulme küll. Kuidas jätta kalli inimesega hüvasti, teades, et sa teda enam mitte kunagi ei näe? Jeebus, see oli niiiiii emotsionaalselt raske. Seisime tervelt tunnikese tema maja ees, pisarad voolasid ning kallistasime, naersime, et kui nõme on nutta ja siis see hetk, et ma nüüd siis lähen....turske kallistus ning 4 sõna: „Bye! I love You!“ - ümberpööre, paar sammu ning vaatasime korraga veel viimast korda tagasi üksteisele otsa, silmad märjad. Ma ei unusta teda kunagi. Imeline tüdruk hea südamega.
div>

Aga ega siis elu läbi pole. Nüüd on see aeg, kus mul kellegagi enam inglise keelt rääkida pole, prantsuse keelt ainult prantsuse keel nüüd! (mis ju tuleb ainult kasuks mulle.) Aga mis ma teinud olen vahepeal? Mm, kõige rohkem olen ma rahul sellega, et ma tegin uue tutvuse ühe poisiga oma kodukülast.Käib muidu samas koolis, kus minagi. Kui kodus väga igav on (mis juhtub suht iga päev kahjuks :S), siis on keegi, kes viitsib jalutama tulla. Ja eriti huvitav kokkusattumus on see, et 7 aastat tagasi, oli ta täpselt samas olukorras nagu mina praegu. Nimelt ta on pärit Mongooliast ning ta tuli Prantsusmaale elama, just siia väiksesse külakesse St Jean D’Alcapiesi.( Haha, ta esimene küsimus mulle oli:“ Miks sa just siia tulid? Siia St Jean D’Alcapiesi? Ma saaks aru, kui kuhugi Pariisi või Toulousi,aga St Jean D’Alcapies? Keegi ei tule siia:D“ haha, see oli naljakas:D) Keelt ta ei valdanud, vaid õppis siin kohapeal, selles keskkonnas. Hea on taga rääkida, ta kõik juba läbi elanud:D Tegi mulle esimene kokkusaamine siin kodukülas korraliku ekskursiooni, ta teab täpselt, kes elab millises majas, vana keegi on, mitu last on, millise autoga sõidab ja blablabla:D ülinaljakas. Poiss on niiiiii jutukas. Täiesti lõpp. Aga kuna meie küla koosnebki põhimõtteliselt 10 tänavast ning me juba poole tunniga olime kõik 50 korda läbi käinud, siis sõitsime ta autoga (jah tal on auto :D yeahhh..) linna St Affrique ning tegime seal ka korraliku jalutuskäigu kuni jõudsime kinoni. Mõtlesime, et davaj lähme kinno. Hahahahaha, see oli niii naljakas. Valikuks oli ainult 1 film, mingi Prantsuse komöödia. Öine seanss. Täiesti null. Vähemalt kummikommid, minu kriuksuv tool ning meie naljakad kommentaarid tegid asja talutavaks. Pärast käisime kohvikus kuuma šokolaadi joomas (kell oli täpselt 12 öösel) ning öö lõpetasime autoga mägedes tiirutades, ilusaid vaateid imetledes ning otsides raadiojaama, mis ei sahiseks.(lõpuks me seda ei leidnudki :/ ) Koju jõudsin pool 2 öösel. Ja no prantslane! Tegi kõik selle kammmajaaa mulle välja ning raha mult vastu ei võtnud...Armas muidugiJ

Järgmine päev käisin sünnipäeval! Sünnipäevalapse kodus. Öine pidu, mis oli väga, väga sarnane Eestis toimuvate majapidudega:D Pidu oli hää, inimesed olid suurepärased! Nalja sai palju, süüa sai palju ning maja jäi püsti! (põhiline ju:D) Järgmine päev sõitsime perega Montpellieri, mu vahetusprogrammi PIE-tugiisiku kodus lõunasöögil.(Kõigil vahetusõpilastel on olemas tugiisik, kelle poole võib pöörduda, kui on mõni probleem, millest vahetusperega ei saa rääkida.) Kõik Montpellieri läheduses elavad vahetusõpilased olid sinna kokku kogunenud. Kuna ma öösel maganud polnud, siis autosse istudes mu silmad ka kohe kinni vajusid. 2 tunnine autosõit. Ma vihkan pikki autosõite...Aga une sain täis ning lõunasöök möödus väga lahedalt. Hea oli rääkida teiste vahetusõpilastega. Nalja sai palju ja looooomulikult - süüa sai veelgi rohkem. Üks prantslane oli ka seal, kes tuli just kevadel USA’st – rääkis oma muljetest ning ärge naerge – meil tekkis tõsine arutelu teemal prantsuse poisid versus poisid meie koduriikides. See oli niiii naljakas:D:D:D 2 tunnine tagasisõit autos möödus taaskord unemaal...

Täna on esmaspäev ning ma tulin just tennisematchilt – võitsin ilusti 6:1 6:2. Reedel viimane vastane, kui tema ka võidan, olen tüdrukutest vanuses 14-17 aastat parim tennisist. (Väike Sharapova nagu mu naaber mind kutsub:D) Osalesin ka täiskasvanute matchil – esimese vastase võitsin 6:2 6:4, aga teise kaotasin ÜLI napilt viimase setiga 6:3 6:7 3:6. Mis teha. Nii pro veel pole. Aga hoidke mulle pöialt reedesel matchil. Äkki saangi oma nime ilutsema St Affrique parimate tennisistide tablool tennisekeskuse seinal:P

Agaaga, kell on 23:50 juba ning homme kool (mida varem magama, seda kiiramini see kätte jõuab J) niiet ma tõmban otsad kokku siin. Poleks elusees arvanud, et mulle muutub kool nii südamelähedaseks...aga nii see on. Kõik sõbrad ju seal. Ja kus on sõbrad, seal saab nalja!

Olge tublid ja sõbralikud!

Bisoux teile!

Mads Langer „You’re Not Alone“ – inimesed on head. Isegi, kui nad sulle esmapilgul ei jäta sellist muljet...See eksisteerib igasühes. Kõigiga on võimalik hea sõber olla. Kõigiga. Sa pead lihtsalt ise olema positiivne ning käima ringi väike naeratus näol. See väike asi töötab...Ole hea sõber ja teised vastavad sulle samaga J

See oli viimane tund koolis Amandaga :)

YES!

Kool algas ning ka mu tujukene tõusis nüüd märkimisväärselt. See nädal oli meil ainult 3 koolipäeva: esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev. Neljapäev ja reede on vabad päevad, kuna ju prantslased võitsid I maailmasõja on neil mõnus pikknädalavahetus. Ei mulle sobib :P Selle puhul korraldasime kolmapäeval mõnusa hubase sleepoveri Kandast pärit Amanda juures, kuna mu lemmiktüdruk siin lahkub juba 7 päeva pärast! 18.novembril! :( täiesti uskumatu, kuidas need 3 kuud on lennanud. See öö sõime ennast pannkoogiks, laulsime karaoket, tegime umbes miljon pilti ning vaatasime 3 õudukat ära. Muidugi möödus see öö niimoodi naerdes, et mu kõhulihased annavad täna korralikult tunda. :) Ja lihtsalt mu IPOD! ma armastan seda! teed pildi ning saad kohe selle facebooki üles laadida. WIN!

Praegu toimub meil siin St Affrique linnas kohaliku tenniseklubi turniir. Panin ennast ka ilusti kirja ning täna oli esimene mäng mul. YES! VÕIT TULI KOJU! pühapäeval mängin oma järgmise mängu noja tahaks ikka päris kaugele jõuda. Ootused on suured :P Koolis on ka areng juba märgatav. Sain sellises aines nagu SVT suurepärase hinde testis 7 punkti 10st. Õpetaja ka väga kiitis :) Üleüldse prantsuse keel on juba niiii heaks muutunud. Kui ma kuulan inimesi rääkimas saan ma kõigest aru ning prantslaste megahyper rääkimiskiirus pole enam mingi probleem. Ainult jah see enda eneseväljendamine ja sõnade leidmine on veel raske. Aga küll see tuleb :) 7 kuud ju veel...

Pereisa sõitis selleks pikaks nädalavahetuseks Montpellieri tööle, niiet mina, pereema ja õde, vend oleme neljakesti. Ema läks muidu praegu sõbrannadega linna sööma ning meile lastele jättis ta vaba voli köögist võtta kõike mida ainult hing ihaldab! Ma junaldan seda! See prantslaste köök on reaalselt nagu supermarket - sealt leiab kõike :P Laupäeval teeme mõnusa sõidu Millau'sse päevaks. Lähme mängime bowlingut ning väiksed poetiirud. Pühapäeval siis järgmine turniir ning ESIMENE bändiproov! Oli ka aeg! nüüd on asi kindel. Seda on edasi lükatud juba 4 nädalat. ning mu kannatus on katkemas :S 20.novembril on ühel ülikallil sõbrannal siin Prantsusmaal sünnipäev ning ta korraldab peo enda pool:) Yeah, ootan juba...

Muidu jah...üritan sellele kurvale vahejuhtumile mitte mõelda. See oli ikka reaalne šokk. 9.aastat ühes klassis ja muusikakoolis + meie maailma parim vokaalansambel + ta ju oli meie muusikakooli lõpupeol ning minu ärasaatmispeol :( Ta oli seal... Tänud inimestele, kes muga ühendust võtsid ning ikka uurisid, kuidas mul siin kaugel enesetunne on. Soovin teile palju palju jaksu sellest üle saamiseks! Eriti SUURELT vokaalansamblile laupäeval matustel laulmise pärast. Kahju, et ma teiega koos teda ilusti ära ei saa saata. Aga ma olen mõtetes ilusti teiega see laupäev!

Olge tugevad!

R.I.P Henri! "Tõusva päikese poole kihutan ma, üle lahke taeva..."

Kui süda on suur, siis on vahemaad väiksed...

„Kui süda on suur, siis on vahemaad väiksed...head sõbrad! Võibolla mujal ongi parem, seikle, aga ära jää võõraks... „

(Chalice – Minu inimesed)

Sügavamõtteline.Mida aeg edasi, seda rohkem ma olen hakanud eesti keelset muusikat kuulama. Ilus keel.

Ma igatsen teid Eestimaal! Vaheaeg on mulle väga kurnavalt mõjunud. Mõistan nüüd, et kool ja sõbrad on need, mis mulle energiat annavad. Kuna ma elan linnast 10 km kaugusel, ei ole mul võimalust niisama linna chillima/hängima minna. Vanemad ka tööl, võimaluseks ratas või kondiaur. Loen taaskord twitterist a la „Sätin peole“ tweete ning ka facebookist leian pilte kallitest sõpradest eestimaal koos meeleolukalt aega viitmas. Njahh..igatsen teid.

Olen nüüd 17.aastane. Suured tänud KÕIGILE õnnesoovijatele Eestimaal. Turske aitäh, et te ikka mind meeles pidasite sellel tähtsalt päeval. J Sain kingiks endale uue Ipod touchi, mis on juba täis tõmmatud head ja paremat eesti mussi ja pilte. Olen üüberrahul. + sain veel Montpellieris ilusti H&M’i läbi kammida. Sünnipäeva päeval oli kohtumine oma perega läbi skype. Nad olid mulle tordi ostnud ja küünlad ilusti peale pannud. Üritasin läbi kaamera küünlaid puhuda, nii armas!

Sünnipäeva öö (30.oktoober vastu 31.oktoobrit) oli väga meeleolukas ja meeldejääv. Nimelt toimus La Fete Camares’i nimelises linnas. Kohal oli selles piirkonnas väga tuntud bänd Stuff, kes esitas viimase aja kõige suuremaid hitte. Noori oli nii umbes saja ringis. Kui kell sai 00:00 laulsid kõik mulle sünnipäeva laulu ning terve öö läbi soovis järjekordne vastutulija mulle Bon Anniversaire! Need olid mu vaheaja parimad tunnid. J

Täna on 2.november, teisipäev (Kallis Kärrri – kõige paremat sünnipäeva sulle! Kallis oled!) See päev möödus mulle väga emotsionaalselt. Nimelt, lõpetades oma hommikueine, saabus mulle pakk. Suur pakk Eestimaalt. See oli mu emmelt. Pakis oli head ja paremat Eestimaist sööki. Vanaema valmistatud kuivatatud õunad (mida prantslased väga kiitsid) kama ja tallinna peenleib. Prantslased nimelt ei tunne musta leiba ning nad olid sillas selle maitsest. Edasi sain sooje sokke, kindaid, salle ja mütse. (Ma ju tulin oma meelest siia suvitama ning jätsin kõik soojad asjad Eestimaale maha, aga kuradi külmaks on siiski siin läinud.) Siis saatis emme mulle selle aastase eurovisiooni võidulaulu Satellite klaveripartii. Suured tänud! J Ning PARIM OSA - mu väikese kullakalli vennakese Pätu tehtud sünnipäevakingitus. Ise tehtud ehted ning enda joonistatud pilt meie kodust Eestimaal. AITÄH, AITÄH, AITÄH! (Loodan, et sa loed seda siin!) Tahaks sind niiväga praegu pooleks kallistada Pätu! Kleepisin pildi oma seina peale jubaJ Ma igatsen nii-nii-nii väga sind Pätu! Ma juba kujutan ette, kui suureks sa oled kasvanud...Kallid ja musid sulle!

Õhtu poole klaverit mängides, saabus mulle tein ümbrik. VASSER! SU KIRI JÕUDIS KOHALE! Ja oehh, tegi südame nii soojaks. Šokolaad maitses hää ja südamed selle ümber leidsid koha seina peal. Ja mul on niii-niii –niii tohutult hea meel su lauljakarjääri üle! Täiesti uskumatu! Ma hoian sulle kõige tugevamini pöialt! Ma olen pahviks löödud. Pikad paid sulle! Kui sa vaid teaks, kui väga ma su seltskonnast puudust tunnen.

Ainult 1 päevake veel vaheaega. Nimelt prantslastel algab teine veerand 4.novembril. Mul on tõsine vajadus juba kooli minna ning sõpru näha. See naba sügamine siin kodus ei mõju mulle mitte kuidagigi positiivselt. Üritan ennast ikka tegevuses hoida, et mu mõtted sinna Põhja poole ei kisuks – mängin õe ja vennaga kaarte , monopoli ja teisi lauamänge, aga ausaltöeldes juba 2. päeval sai sellest juba küllalt. Mis siis ikka – joonistamine, toa koristamine ja disainimine, klaveri mängimine, jalutamine ja arvuti hoiavad mind tegevuses.

Ma tõesti tunnen teist puudust Eestimaal. Mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkan sellest aru saama.

„Pühendatud minu vanematele ja inimestele, kes on ühendatud. See on pühendatud kõigile, kes tunnevad, et see on neile pühendatud...“

Parimad mu seinal...

Niimoodi möödus minu sünnipäev...