Jõuluvaheaeg

Pole ammu kribanud. Jõuluvaheaeg on juba tervelt nädalakese kestnud ning ma olen päris palju korda saatnud. Nimelt vaheaeg sai ilusa alguse filmiõhtuga naabri pool, kus oli ka kohal naabri niinimetatud „vend“ – tegelikuses lihtsalt väga hea sõber. Prantslastel on ju kõik head sõbrad õed ja vennad... See selleks. Õhtupoolik oli väga hubane ja naerurohke. Esmaspäeval sõitsime perega Bordeaux’sse. Tervelt 4 päevaks. Kerge 5 tunnine autosõit, mis oli mu tagumikule ilmselgelt liig ja juba pärast seda esimest päeva tõotasin ma endale, et ma ei istu enam KUNAGI autosse. HA-HA, MHM, muidugi... Juba sama päeva õhtul, aeti meid jälle autosse, väike ühe tunnine sõit. Aga see küla, nimega St Emilion, kuhu me jõutsime oli seda väärt. Õues oli täiskuu, ümberringi laiusid kilomeetrite pikkused veiniistandused ja see küla oli nagu muinasjutus. Nii prantsaslik lihtsalt. Küla tänavad olid täis üüber kalleid veiniputiike. Uurisime välja, et kõige kallim pudel maksis ilma liialduseta 5500 eurot!!! Nohjah...sõnatu. Järgmine päev läksime mere äärde!!! Appi, kui hea tunne oli. Ma tundsin merest kohutavalt puudust. 4 kuud ikkagi ilma olnud. Ja mina vana päikeseloojangu hull, kes veedab Eestis enamus õhtud rannas seda nautides, tundsin suurt meelerahu seal olles ja naeratus tuli näole. Hiljem ronisime ka Euroopa kõige kõrgema liivamäe otsa, kust avanes vaade Ookenile. See oli ka midagi imelist. Ja viimane päev kohustuslik šopingupäev:D Kuna me ööbisime peretuttavate pool, kus oli ka üks 16.aastane tüdruk, siis ma veetsin šopingupäeva tema ja tema sõprade seltskonnas. Nüüd ka Bordeaux’s tutvused sees;) Väga toredad olid nad kõik. Linnaelu möllas Bordeaux’s täiel rinnal ja mulle jõudis kohale, kui väga ma ikka igatsen seda linnamelu. Poed, kinod, kohvikud, pargid täis noori...ma elan ikka päris maal, kus pole isegi postkasti, rääkimata siis mõnest poest või kohvikust. Aga siinkohal pean taevani kiitma mu ainsat sõpra siin külas mu naabrit, kelle põhimoto on : „ Alati on olemas mingi tegevus, tuleb lihtsalt see üles leida“ Pole selles lauses veel kordagi pettunud. Me oleme alati koos mingi tegevuse leidnud. Pärast taaskordset 5 tunnist autosõitu Bordeaux’st mu kodukülla (oksemaik oli küll suus...) võtsin naabriga kohe ühendust ja leppisime kohtumise õues kokku. Kell oli pool 10 õhtul. Mõtlesin, et lähme jalutama või midagi sellist. Aga oi issand, sellest õhtust kujunes hoopis midagi muud välja. Kuna vihma pladistas, siis võtsime ta auto ja sõitsime hoopis linna kohvikusse, kus olid ka juhuslikult ta sõbrad kohal. Väiksed joogid ja tunnike higi valamist lauajalgpalli tagudes:D Edasi tahtis ta mulle näidata niinimetatud „tulede linna“ , kus küll kahjuks hilise kellaaja tõttu ei põlenud see hetk ühtegi jõulutuld(nimelt 12 öösel tahavad kohalikud elanikud magada) Väike feil. Aga edasi pöördusime tagasi linna, kohvik number 2. Taaskord väiksed joogid ja tunnike juttu ja naeru. Öösel kodukülla jõudes, sadas paksu valget lund ning pidasime päris kurja kuid naeurrohke lumesõja maha. Öösel nägin väga imelikku und. Mille üle ma hommikul ärgates voodis tuimalt lebades lihtsalt tund aega pead murdsin. Nüüd ongi praegu käes 24.detsember. Täiesti tavaline päev prantslaste jaoks. Ei toimu mingit kinkide avamist ega suuri lookas jõululauda. Nimelt 25. vastu 26. öösel tuleb neil jõuluvana ning siis 26. toimub kinkide avamine. Aga selle eest saan ma õhtupooliku Skypes veeta ja vaadata oma kõige kallimat Eesti peret jõule pidamas . Ei kurda;)

Kõrgeim liivamägi Euroopas...

Täna hommikul ärgates, oli paks valge lumi maas. Tuju oli nii hää, kuna mu ainuke soov selleks jõuluks oli lumi. :D ja nüüd 24.detsembri hommikul aknast välja vaadates oli mu soov täitunud. Aitäh jõuluvana! Nüüd on veel 1 nädalake seda valget vaheaega alles jäänud. On palju sõpru, kes tahavad muga kokku saada ja muidugi aastavahetus. Olen juba peolisti lisatud ühe koolivenna poole. I gotta feelin' that this night's gonna be a good night...

AGA MA SOOVIN TEILE KÕIGE VALGEMAID JA SÜDAMLIKEMAID JÕULE SINNA EESTIMAALE!!!

Olge tublid!

Bisoux

Olime telekas!

Siin on see väikene video, mida lasti reede õhtul uudistes. Keda huvitab vaadake. Meie ergutused jalgpalli väljaku ääres jäeti kahjuks KAHJUKS välja :( Aga minu kooli ja selle õpilasi näete ikkagi:)Siin on see link ning meie video nägemiseks kerige ajani 04:04 Sealt see algab...Bisoux teil!

http://info.francetelevisions.fr/video-info/player_html/index-fr.php?id-video=cafe_HD_1850_rodez_locale_171210_625_17122010195144_F3&chaine=&id-categorie=&ids=&timecode=false&sequence=false

Ela-Ela-Ela!

16.novembril toimus meil koolis heategevuslik spordipäev oragnisatsiooni ELA heaks, mis toetab puuetega inimesi. Kõik õpilased kogusid raha ja kogusummaks anti üle umbes 2300 eurone tšekk. Kohal käis ka prantsuse televisioon, niiet meid näidati ilusti õhtustes uudistes. Päris uhke tunne oli :) Toimusid 3 tegevust:jalgpall, pokker ja vibulaskmine. Muidugi hakkas see päev ilusti lund sadama ja mina koos teiste invaliidsete ja haigete õpilastega elasime õues jalgpallile kaasa.(võin tunnisatada, et olime parimad ergutajad ! ) Õues oli metsikult külm ning mina hää sõber jagasin oma sooje kodukootud käpikuid sõpradega:) Võtsin see päev digika kooli kaasa ja klõpsisin vähemalt 200 pilti kõigest ettejuhtuvast. Isegi õnnestus mul 1 pilt kogust gümnaasiumist saada (nimelt läksin lavale lausa pilti tegema, kui kõik olid saalis, päris palju julgust pidin koguma selleks hetkeks:D)Aga see päev oli siiani üks mu parimaid prantsuse-päevi ja eks pildid räägivad enda eest:) Ja kuna too päev sadas lumi maha, siis koolivaheaeg lükati ilusti ühe päeva võrra ettepoole. Niiet too neljapäev algas meil ametlikult TALVEVAHEAG! Tunnen ennast väga koduselt selles koolis nende sõpradega ja ootan juba pingsalt järgmist veerandit:)

ELA!

Kooli peasissekäik .

Kogu gümnaasium ! (ma laval - tähelepanu keskpunktis:S) Poisid pokkerimaanias. Taustal muide mu inglise keele õp. Proua Kukk .


Lahke tüdruk jagab kindaid:)
Vetsus käime me käsi soojendamas:DNeed emotsioooooooonid:D Mu pereema muide:D Ta õpetaja mu koolis.

Super, super päev oli!
Ja super, super pikad paid teile Eestimaal!

Bisoux :)

Muusika on mu kujutletav sõber...

Nii see on. Tulin just nimelt esimesest bändiproovist. Ohh kui hää see oli. Sai ennast välja elada ja mõnusalt tunda. Minu osa on seal muidu lauljanna olla ;) Bänd on nagu bänd ikka – 3 kitarri, trummid ja klaver. Kitarrimängijad on MEGA osavad, mul jäi küll suu lahti, trummimehe kohta ütleks sama, aga no klaveritüdruk – vaeseke küll. Mul oli nii suur tahtmine ta seal välja vahetada. Mul oli nii hale temast... Coverdasime erinevaid lugusid. Täna niisama lollitasime ja klimberdasime, järgmine nädal hakkame mingit korralikumat kava paika panema. Üks kitarripoiss seletas mulle juba pikalt, et ta on kirjutanud paar lugu viisiga ja palus äkki ma oskaksin nendele inglise keelsed sõnad kirjutada. No eks ma annan tuld! Ja pärast seda sooviks ta muga duot laulda – ilusad viisid olid, veidi ballaadilikud. Bändiliikmed on ülilahedad, pärast proovi istusime veel veidi kohvikus ja naersime, naersime :D

Räägiks nädalavahetusest. Nimelt oli laupäeva õhtu ja me mõlemad naabriga kurtsime üksteisele, kui igav meil on, et isegi naba ei viitsi enam sügada. No selle vea parandamiseks võtsime ta auto ja sõitsime linna plaaniga küll-me-mingit-tegevust-leiame. Leidsimegi! „Cafe de Commerce“ ehk maa keeli Kommertsi kohvikus oli päris uhke pidu toimumas. Kohal oli korralik DJ, tuled olid kustus, disko valgustus möllas ja kõikidel inimesed olid need helendavad käevõrud (teate küll need, mida õllesummeril müüakse hullema raha eest) ja neid sai baariletist tasuta küsida. Baarmenid meisterdasid neist ka mütse, kaelakeesi ja muid aksesuaare. Naaber tellis paar kokteili meile (tegi jälllllllle välja) ja pärast seda keerutasime jalga vähemalt 3 tundi tantsuplatsil. Hää muusika oli ja meeleolu maksimumil. Ma jäin ülimalt rahule selle õhtuga:)
Hetk tagasi sain just PIE’lt kirja (sellelt vahetusorganisatsioonilt). Nimelt 9. - 15. aprill on toimumas taaskord kõikide selle aastaste prantsuse vahetusõpilaste kokkutulek. YES! Kõigi nende samadega, kellega veetsime unustamatu nädala Pariisis. Ja dam-dam-dam!!! Aprillis toimuks see nädalake Cote D’Azuril. MEGA LAHE! Vahemere ääres ja plaan oleks külastada veel selliseid paiku nagu Nice, Monaco, Cannes etc. No kas saab veel paremaks minna? Võrratu seltskond ja ühed ilusamad paigad maailmas. Ootan pikkisilmi juba:)

Muidu mu probleemike, millest eelmises postituses kirjutasin on päris suureks muutunud ning on vaja ikkagi operatsioon teha. Mul on kõigest sellest niii kõrini juba. Igapäev vaja joosta haigla ja kooli vahelt, anda vereproove, pabereid allkirjastada, rääkida igasuguste tugiisikute ja kindlustustega prantsuse keeles – see kõik on nii üle juba visanud ja ma ei jõua oodata, millal see kõik läbi saab. Hull kammajaa on ikka küll, kui sa oled välismaalane ja vajad arstiabi. Lähen muidu see reede kell 7 hommikul juba haiglasse, mulle tehakse operatsioon (mind pannakse esimest korda elus magama:S) ja pärast seda pean 2 või 3 päeva haiglasse jääma. Päris suur hirm on ikka küll. Aga ma tahan sellest valust juba lahti saada ja olla normaalne inimene. Istuda ei saa, koolis olen tundides püsti või siis põlvili laua taga(põlved on ka juba sinised muidu) Selle nädala esmaspäeval lubas pereema mul koju jääda, aga teisipäeval pidin juba kooli ennast ajama. Täna kolmapäeval sain kahest viimasest tunnist (prantsuse keele kirjandusest) minna arstikabinetti, kus olid 2 suurt pehmet voodit. Viskasin sinna kõhuli ja tukastasin veidi:) No need 2 tundi olid jumalikud. Aga kõik need antibiootikumid ja valuvaigistid on mu muutnud nii uimaseks viimastel päevadel ja kõik õpetajad on kursis mu praeguse seisuga koolis, niiet mul on hetkel sellised uinakud koolis lubatud. Homme võin jälle sinna minna kaheks tunniks, kui teistel on kehalised kasvatused.

Muidu tahtsin seda mainida, et kõik prantsuse õpilased saavad 60 eurose tšekiraamatu, mille eest saab raamatuid osta. No nii geniaalne minu meelest. 60 euro eest, mis see teeb siis – umbes 900 krooni. Käisin eile siis šoppamas nende tšekkidega. Ostsin 2 prantsuse keelset raamatut, mida hakkan haiglas usinalt lugema. Lihtsalt, see on minu arust nii geniaalne asi – iga prantsuse õpilane saab 900 krooni eest raamatuid endale lubada. No viis pluss!

Ja selline asi, et kuna ma esmaspäeva veetsin koduselt, siis tulin sellisele mõttele, et valmistaks õige perele õhtusöögi. No see tuli välja V-Õ-R-R-A-T-U! Ilma liialduseta. Valmistasin burchettasid, Ceasari salati, koduse suvikõrvitsa-kartuli vormi ja no magustoiduks ikka vana hea kirju koera. Muidu käisin poes vajalikke toiduaineid ostmas, aga no hakka või nutma! Prantslastel ei eksisteeri ju selliseid asju nagu hapukoor, kodujuust, keefir jne. Pidin oma fantaasia siis tööle panema ja ütleks, et tulemus kukkus isegi kuidagi parem välja:D Muidu praegu mu perevend võttis tänase õhtusöögi enda peale ja möllab seal köögis. Ei tea, kas üritab üle trumbata või mis? :D

Tulin just jalutamast - mu armastus selliste vaadete vastu kasvab lihtsalt iga õhtuga...

Bisoux teile! Soovige mulle jõudu :)

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa!

Meil on talv kätte jõudnud! Kui viimased nädal aega otsustas lumi ainult öösel maha sadada ja siis hommikul kella 9ks täiesti ära kaduda, siis täna 3.detsembril jäi ta ilusti püsima. Kui te vaid näeksite minu suure toa vaadet aknast, lumised valged mäed. Lihtsalt võrratu! Ja see küla – lumised katused ja jõulutuled, mulle nii meeldib. Täna oli koolis paras kaos. Teise tunni ajal tuli ülipaksu valget lund taevast alla ja kõik õpilased jooksid õue ja karjusid LA NEIGE LA NEIGE!
Prantslastel on ju see värk, et kui natukenegi lund maha sajab, siis bussid ei sõida, mis tähendab, et kooli ei toimu. Sellepärast nad seda nii väga armastavadki...

Praegu on 3.detsember ja kell on 1 päeval. Lugu on selline, et tulin täna poole päeva pealt koolist ära ja pääsesin 2 pingelisest ajalootunnist ja 3 tunni pikkusest (!) prantsuse keele tööst. (iga reedene test) Ma nimelt ei saa istuda ja joosta. :D Minuga pole kunagi vist midagi nii väärakat juhtunud. Käisin eile arsti juures ning mulle kirjutati hullud ravimid välja ja kui pühapäevaks asi ei parane peab kahjuks korra haiglasse minema. Täna oli koolis lihtsalt piiiiiiiiiiiinavalt valus istuda (olin vahepeal tunnis põlvili laua taga – aga no lõpuks hakkasid põlved ka valutama:D) ja kui ma pidin mõtlema sellele 3 tunnisele testile päeva lõpus, kus sa peadki reaalselt 3 tundi oma pingis istuma ja tööd kribama ja isegi vetsu ei saa minna vahepeal, no siis tuli küll reaalne nutumaik suhu. Niiet kell 12 päeval sain õnneks pereemaga koju sõita. Käisime endale kahepeale pizzat ostmas ning pärast see kojusõit – mööda vuhisev väikse lumekattega Lõuna – Prantsusmaa. No niii ilus. Nüüd lihtsalt lebotan kõhuli omas voodis omas toas läpaka taga, vaatan kella ja tunnen kaasa oma klassikaaslastele, kes istuvad hetkel ajaloo tunnis (vabandust küll, aga see õpetaja on küll veidi psühh :S) aknast paistavad valged mäed kuulan Kanye Westi ning sõin ära just advendikalendrist saadud Kinder Surprise üllatusmuna. Mõnus väikese lapse tunne tuli peale pannes 15 minutit kokku seal sees olevat mänguasja:D Ja ma tunnen esimest korda siin Prantsusmaal olles mõnu teadmisest, et nädalavahetus on käes. Ma arvan, et asi on lumes ;)

Aga ma polegi rääkinud veel! Eelmine reede toimus ju mu tennisefinaal ja arvake ära, kes võitis – MINA! Olen nüüd St Affrique linna parim 15-18 aastane naistennisist. Laupäeval oli väike tseremoonia ja sain isegi ilusa suure karika. Mu nimi seisab nüüd tennisekeskuse seinal ja kohalikus lehes oli isegi artikkel koos grupipildiga – kõikide vanusegrupi võitjadega. Päris hää tunne on, ses suhtes, et mul oli päris korralik 2 aastane paus ju tennisest. Nüüd olin teinud ainult 3 kuud trenne ja sõpradega nädalavahetustel palli tagunud. Ja näed sa – tulin parimaks

Muidu mul on viimased nädal aega olnud eriti hea tuju koguaeg. Olen lõpetanud igasugused tujutsemised, koolis alati rõõmus, energiline ja isegi veidi ülemeelikus tujus olnud, teinud veelgi uusi tutvusi koolis, lobisenud kõigest, mis pähe on tulnud selle viimase nädalaga rohkem, kui viimased 3 kuud kokku ja selletõttu iga õhtu voodisse vajudes tundud metsikut rahulolu taaskord korda läinud päeva üle. Tunnen nagu oleksin tõusnud kuhugi järgmise levelile. No lihtsalt nii rahul endaga. Eks see aastakene siin ongi paras elukool, mida mul tõesti vaja oli. Tunnen, et teen edusamme ja sorry emme, tsiteerin su sõnu „Äkki aasta lõpuks saab minust ka inimene:D“

Ma et teagi, polegi vist eriti midagi suurt hetkel rohkem rääkida. Muidu igapäev käime sõpradega pärast kooli kohvikus, kuna õues päris külm juba ja neil bussini aega. No nalja saab ikka. Naabril olen päris palju külas käinud – kinoõhtuid korraldanud ja vene keelt õppinud. :D isegi prantsusmaal ei pääse sellest keelest. Järgmine kolmapäev on nüüd KINDLAMALT KINDLAM, et toimub esimene bändiproov. Isegi laul on mul juba teada ja kohtumise kellaaeg ja – koht. Ootan põnevusega:) Kaunistasime jõulude tuleku puhul perega ükspäev maja ära ja panim oma poole meetrise plastikkuuse püsti -.- No olen ikka pettunud küll. Esimesed jõulud ilma päris kuuseta. Ja päkapikud ka ei käi. Ma tõesti kardan neid jõule, pean need ju mööda saatma ilma oma pereta. Eks see saab raske olema. Juba 21. Päeva pärast ongi need käes. AEG LÄHEB NII KIIRESTI! Varsti aastavahetus ka ju, aga mu pereema lubas mul selle tähtsa öö veeta sõprade seltsis ja mulle on koolis juba mitu erinevat pidu pakkutud. Pean nüüd selle kõige sobivama valima :)

Aga ma lähen nüüd õue veidi jalutama, lund veidi sajab ja kohe peaks koolibuss saabuma. Lähen naabrile vastu :)

Tugevad kallistused ja pikad paid teile!
(Ja kui te päkapikke näete, siis võiksite mind neile meelde tuletada!:) )

Mmm, mõnsa:)

Sõbrad, sõbrad, sõbrad on imelised!

3 kuud on täis. Täiesti uskumatu:D aeg läheb nii kiirelt (ma vist mainin seda juba iga postitusega...) Mu kallis honey bunny Amanda on juba tervelt 4 päeva oma kodumaal Kanadas tagasi olnud. Ikka väga imelikud on need päevad olnud, kui teda enam pole. Aga no harjub ära. See ärasaatmise hetk 17. Novembril oli ikka ulme küll. Kuidas jätta kalli inimesega hüvasti, teades, et sa teda enam mitte kunagi ei näe? Jeebus, see oli niiiiii emotsionaalselt raske. Seisime tervelt tunnikese tema maja ees, pisarad voolasid ning kallistasime, naersime, et kui nõme on nutta ja siis see hetk, et ma nüüd siis lähen....turske kallistus ning 4 sõna: „Bye! I love You!“ - ümberpööre, paar sammu ning vaatasime korraga veel viimast korda tagasi üksteisele otsa, silmad märjad. Ma ei unusta teda kunagi. Imeline tüdruk hea südamega.
div>

Aga ega siis elu läbi pole. Nüüd on see aeg, kus mul kellegagi enam inglise keelt rääkida pole, prantsuse keelt ainult prantsuse keel nüüd! (mis ju tuleb ainult kasuks mulle.) Aga mis ma teinud olen vahepeal? Mm, kõige rohkem olen ma rahul sellega, et ma tegin uue tutvuse ühe poisiga oma kodukülast.Käib muidu samas koolis, kus minagi. Kui kodus väga igav on (mis juhtub suht iga päev kahjuks :S), siis on keegi, kes viitsib jalutama tulla. Ja eriti huvitav kokkusattumus on see, et 7 aastat tagasi, oli ta täpselt samas olukorras nagu mina praegu. Nimelt ta on pärit Mongooliast ning ta tuli Prantsusmaale elama, just siia väiksesse külakesse St Jean D’Alcapiesi.( Haha, ta esimene küsimus mulle oli:“ Miks sa just siia tulid? Siia St Jean D’Alcapiesi? Ma saaks aru, kui kuhugi Pariisi või Toulousi,aga St Jean D’Alcapies? Keegi ei tule siia:D“ haha, see oli naljakas:D) Keelt ta ei valdanud, vaid õppis siin kohapeal, selles keskkonnas. Hea on taga rääkida, ta kõik juba läbi elanud:D Tegi mulle esimene kokkusaamine siin kodukülas korraliku ekskursiooni, ta teab täpselt, kes elab millises majas, vana keegi on, mitu last on, millise autoga sõidab ja blablabla:D ülinaljakas. Poiss on niiiiii jutukas. Täiesti lõpp. Aga kuna meie küla koosnebki põhimõtteliselt 10 tänavast ning me juba poole tunniga olime kõik 50 korda läbi käinud, siis sõitsime ta autoga (jah tal on auto :D yeahhh..) linna St Affrique ning tegime seal ka korraliku jalutuskäigu kuni jõudsime kinoni. Mõtlesime, et davaj lähme kinno. Hahahahaha, see oli niii naljakas. Valikuks oli ainult 1 film, mingi Prantsuse komöödia. Öine seanss. Täiesti null. Vähemalt kummikommid, minu kriuksuv tool ning meie naljakad kommentaarid tegid asja talutavaks. Pärast käisime kohvikus kuuma šokolaadi joomas (kell oli täpselt 12 öösel) ning öö lõpetasime autoga mägedes tiirutades, ilusaid vaateid imetledes ning otsides raadiojaama, mis ei sahiseks.(lõpuks me seda ei leidnudki :/ ) Koju jõudsin pool 2 öösel. Ja no prantslane! Tegi kõik selle kammmajaaa mulle välja ning raha mult vastu ei võtnud...Armas muidugiJ

Järgmine päev käisin sünnipäeval! Sünnipäevalapse kodus. Öine pidu, mis oli väga, väga sarnane Eestis toimuvate majapidudega:D Pidu oli hää, inimesed olid suurepärased! Nalja sai palju, süüa sai palju ning maja jäi püsti! (põhiline ju:D) Järgmine päev sõitsime perega Montpellieri, mu vahetusprogrammi PIE-tugiisiku kodus lõunasöögil.(Kõigil vahetusõpilastel on olemas tugiisik, kelle poole võib pöörduda, kui on mõni probleem, millest vahetusperega ei saa rääkida.) Kõik Montpellieri läheduses elavad vahetusõpilased olid sinna kokku kogunenud. Kuna ma öösel maganud polnud, siis autosse istudes mu silmad ka kohe kinni vajusid. 2 tunnine autosõit. Ma vihkan pikki autosõite...Aga une sain täis ning lõunasöök möödus väga lahedalt. Hea oli rääkida teiste vahetusõpilastega. Nalja sai palju ja looooomulikult - süüa sai veelgi rohkem. Üks prantslane oli ka seal, kes tuli just kevadel USA’st – rääkis oma muljetest ning ärge naerge – meil tekkis tõsine arutelu teemal prantsuse poisid versus poisid meie koduriikides. See oli niiii naljakas:D:D:D 2 tunnine tagasisõit autos möödus taaskord unemaal...

Täna on esmaspäev ning ma tulin just tennisematchilt – võitsin ilusti 6:1 6:2. Reedel viimane vastane, kui tema ka võidan, olen tüdrukutest vanuses 14-17 aastat parim tennisist. (Väike Sharapova nagu mu naaber mind kutsub:D) Osalesin ka täiskasvanute matchil – esimese vastase võitsin 6:2 6:4, aga teise kaotasin ÜLI napilt viimase setiga 6:3 6:7 3:6. Mis teha. Nii pro veel pole. Aga hoidke mulle pöialt reedesel matchil. Äkki saangi oma nime ilutsema St Affrique parimate tennisistide tablool tennisekeskuse seinal:P

Agaaga, kell on 23:50 juba ning homme kool (mida varem magama, seda kiiramini see kätte jõuab J) niiet ma tõmban otsad kokku siin. Poleks elusees arvanud, et mulle muutub kool nii südamelähedaseks...aga nii see on. Kõik sõbrad ju seal. Ja kus on sõbrad, seal saab nalja!

Olge tublid ja sõbralikud!

Bisoux teile!

Mads Langer „You’re Not Alone“ – inimesed on head. Isegi, kui nad sulle esmapilgul ei jäta sellist muljet...See eksisteerib igasühes. Kõigiga on võimalik hea sõber olla. Kõigiga. Sa pead lihtsalt ise olema positiivne ning käima ringi väike naeratus näol. See väike asi töötab...Ole hea sõber ja teised vastavad sulle samaga J

See oli viimane tund koolis Amandaga :)

YES!

Kool algas ning ka mu tujukene tõusis nüüd märkimisväärselt. See nädal oli meil ainult 3 koolipäeva: esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev. Neljapäev ja reede on vabad päevad, kuna ju prantslased võitsid I maailmasõja on neil mõnus pikknädalavahetus. Ei mulle sobib :P Selle puhul korraldasime kolmapäeval mõnusa hubase sleepoveri Kandast pärit Amanda juures, kuna mu lemmiktüdruk siin lahkub juba 7 päeva pärast! 18.novembril! :( täiesti uskumatu, kuidas need 3 kuud on lennanud. See öö sõime ennast pannkoogiks, laulsime karaoket, tegime umbes miljon pilti ning vaatasime 3 õudukat ära. Muidugi möödus see öö niimoodi naerdes, et mu kõhulihased annavad täna korralikult tunda. :) Ja lihtsalt mu IPOD! ma armastan seda! teed pildi ning saad kohe selle facebooki üles laadida. WIN!

Praegu toimub meil siin St Affrique linnas kohaliku tenniseklubi turniir. Panin ennast ka ilusti kirja ning täna oli esimene mäng mul. YES! VÕIT TULI KOJU! pühapäeval mängin oma järgmise mängu noja tahaks ikka päris kaugele jõuda. Ootused on suured :P Koolis on ka areng juba märgatav. Sain sellises aines nagu SVT suurepärase hinde testis 7 punkti 10st. Õpetaja ka väga kiitis :) Üleüldse prantsuse keel on juba niiii heaks muutunud. Kui ma kuulan inimesi rääkimas saan ma kõigest aru ning prantslaste megahyper rääkimiskiirus pole enam mingi probleem. Ainult jah see enda eneseväljendamine ja sõnade leidmine on veel raske. Aga küll see tuleb :) 7 kuud ju veel...

Pereisa sõitis selleks pikaks nädalavahetuseks Montpellieri tööle, niiet mina, pereema ja õde, vend oleme neljakesti. Ema läks muidu praegu sõbrannadega linna sööma ning meile lastele jättis ta vaba voli köögist võtta kõike mida ainult hing ihaldab! Ma junaldan seda! See prantslaste köök on reaalselt nagu supermarket - sealt leiab kõike :P Laupäeval teeme mõnusa sõidu Millau'sse päevaks. Lähme mängime bowlingut ning väiksed poetiirud. Pühapäeval siis järgmine turniir ning ESIMENE bändiproov! Oli ka aeg! nüüd on asi kindel. Seda on edasi lükatud juba 4 nädalat. ning mu kannatus on katkemas :S 20.novembril on ühel ülikallil sõbrannal siin Prantsusmaal sünnipäev ning ta korraldab peo enda pool:) Yeah, ootan juba...

Muidu jah...üritan sellele kurvale vahejuhtumile mitte mõelda. See oli ikka reaalne šokk. 9.aastat ühes klassis ja muusikakoolis + meie maailma parim vokaalansambel + ta ju oli meie muusikakooli lõpupeol ning minu ärasaatmispeol :( Ta oli seal... Tänud inimestele, kes muga ühendust võtsid ning ikka uurisid, kuidas mul siin kaugel enesetunne on. Soovin teile palju palju jaksu sellest üle saamiseks! Eriti SUURELT vokaalansamblile laupäeval matustel laulmise pärast. Kahju, et ma teiega koos teda ilusti ära ei saa saata. Aga ma olen mõtetes ilusti teiega see laupäev!

Olge tugevad!

R.I.P Henri! "Tõusva päikese poole kihutan ma, üle lahke taeva..."

Kui süda on suur, siis on vahemaad väiksed...

„Kui süda on suur, siis on vahemaad väiksed...head sõbrad! Võibolla mujal ongi parem, seikle, aga ära jää võõraks... „

(Chalice – Minu inimesed)

Sügavamõtteline.Mida aeg edasi, seda rohkem ma olen hakanud eesti keelset muusikat kuulama. Ilus keel.

Ma igatsen teid Eestimaal! Vaheaeg on mulle väga kurnavalt mõjunud. Mõistan nüüd, et kool ja sõbrad on need, mis mulle energiat annavad. Kuna ma elan linnast 10 km kaugusel, ei ole mul võimalust niisama linna chillima/hängima minna. Vanemad ka tööl, võimaluseks ratas või kondiaur. Loen taaskord twitterist a la „Sätin peole“ tweete ning ka facebookist leian pilte kallitest sõpradest eestimaal koos meeleolukalt aega viitmas. Njahh..igatsen teid.

Olen nüüd 17.aastane. Suured tänud KÕIGILE õnnesoovijatele Eestimaal. Turske aitäh, et te ikka mind meeles pidasite sellel tähtsalt päeval. J Sain kingiks endale uue Ipod touchi, mis on juba täis tõmmatud head ja paremat eesti mussi ja pilte. Olen üüberrahul. + sain veel Montpellieris ilusti H&M’i läbi kammida. Sünnipäeva päeval oli kohtumine oma perega läbi skype. Nad olid mulle tordi ostnud ja küünlad ilusti peale pannud. Üritasin läbi kaamera küünlaid puhuda, nii armas!

Sünnipäeva öö (30.oktoober vastu 31.oktoobrit) oli väga meeleolukas ja meeldejääv. Nimelt toimus La Fete Camares’i nimelises linnas. Kohal oli selles piirkonnas väga tuntud bänd Stuff, kes esitas viimase aja kõige suuremaid hitte. Noori oli nii umbes saja ringis. Kui kell sai 00:00 laulsid kõik mulle sünnipäeva laulu ning terve öö läbi soovis järjekordne vastutulija mulle Bon Anniversaire! Need olid mu vaheaja parimad tunnid. J

Täna on 2.november, teisipäev (Kallis Kärrri – kõige paremat sünnipäeva sulle! Kallis oled!) See päev möödus mulle väga emotsionaalselt. Nimelt, lõpetades oma hommikueine, saabus mulle pakk. Suur pakk Eestimaalt. See oli mu emmelt. Pakis oli head ja paremat Eestimaist sööki. Vanaema valmistatud kuivatatud õunad (mida prantslased väga kiitsid) kama ja tallinna peenleib. Prantslased nimelt ei tunne musta leiba ning nad olid sillas selle maitsest. Edasi sain sooje sokke, kindaid, salle ja mütse. (Ma ju tulin oma meelest siia suvitama ning jätsin kõik soojad asjad Eestimaale maha, aga kuradi külmaks on siiski siin läinud.) Siis saatis emme mulle selle aastase eurovisiooni võidulaulu Satellite klaveripartii. Suured tänud! J Ning PARIM OSA - mu väikese kullakalli vennakese Pätu tehtud sünnipäevakingitus. Ise tehtud ehted ning enda joonistatud pilt meie kodust Eestimaal. AITÄH, AITÄH, AITÄH! (Loodan, et sa loed seda siin!) Tahaks sind niiväga praegu pooleks kallistada Pätu! Kleepisin pildi oma seina peale jubaJ Ma igatsen nii-nii-nii väga sind Pätu! Ma juba kujutan ette, kui suureks sa oled kasvanud...Kallid ja musid sulle!

Õhtu poole klaverit mängides, saabus mulle tein ümbrik. VASSER! SU KIRI JÕUDIS KOHALE! Ja oehh, tegi südame nii soojaks. Šokolaad maitses hää ja südamed selle ümber leidsid koha seina peal. Ja mul on niii-niii –niii tohutult hea meel su lauljakarjääri üle! Täiesti uskumatu! Ma hoian sulle kõige tugevamini pöialt! Ma olen pahviks löödud. Pikad paid sulle! Kui sa vaid teaks, kui väga ma su seltskonnast puudust tunnen.

Ainult 1 päevake veel vaheaega. Nimelt prantslastel algab teine veerand 4.novembril. Mul on tõsine vajadus juba kooli minna ning sõpru näha. See naba sügamine siin kodus ei mõju mulle mitte kuidagigi positiivselt. Üritan ennast ikka tegevuses hoida, et mu mõtted sinna Põhja poole ei kisuks – mängin õe ja vennaga kaarte , monopoli ja teisi lauamänge, aga ausaltöeldes juba 2. päeval sai sellest juba küllalt. Mis siis ikka – joonistamine, toa koristamine ja disainimine, klaveri mängimine, jalutamine ja arvuti hoiavad mind tegevuses.

Ma tõesti tunnen teist puudust Eestimaal. Mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkan sellest aru saama.

„Pühendatud minu vanematele ja inimestele, kes on ühendatud. See on pühendatud kõigile, kes tunnevad, et see on neile pühendatud...“

Parimad mu seinal...

Niimoodi möödus minu sünnipäev...

Vaheaeg!!!

Jep, jõudiski kätte nüüd vaheaeg. Tegelikult juba viimane koolinädal oli nii lebo, et seda ei saagi õige kooliks nimetada. Kõik streigid ning teiste klassikaaslaste reis Šotimaale tegid oma töö. Tunnid toimusid 8 õpilasega (sain oma lemmikutega koos tunde veeta-Amanda ja Elise'ga.) Vaheaja viimase päeva lõpetasime loomulikult uhkelt kino, väljas söömise ning pargis pisarateni naerdes pilte tehes ning meie Amandaga(Kanada vahetusõpilane)oma "hurmavat" prantsuse keelt rääkides..

Amanda->Elise->Mina

Prantsusmaa->Kanada->Eesti

Vaheaja esimese koolipäeva veetsin ma tennist mängides. Ilusad 5 tundi kulus ära ning tulemuseks olid mu käed ilusaid ville täis, millest üks otsustas eriti kurjalt mulle kätte maksta ning nii hullult katki minna, et mu sõrm on hetkel plaastertatud vähemalt 5 plaastriga. Loodan, et paraneb kiirelt kuna 2 nädala pärast on kohaliku klubi tenniseturniir ning tahaks seal ilusti esineda. See selleks, homme on plaanis minna ühe sõbra juurde koos oma Eestimaiste filmidega (oma lemmikutega Klass ja Mina olin siin) ning teha väike kino-pärastlõuna. Neljapäeval sõidame perega Montpellieri tervelt KOLMEKS päevaks. Saan seal oma sünnipäeva soove rahuldada :) Ma niiiiiiiii oooooootan juba! Ooja, mul on ju sünnipäev see vaheaeg! 31.oktoober. Juhuslikult toimub just 30.oktoobril järjekordne La Fete. Mis ju tähendab, et südaööl algab minu Sweet 17. Saan oma sõpradega ilusasti oma sünnipäeva tähistada. Ülimalt hää. Ootan juba kannatamatult. JE VEUX FAIRE LA FETE!

Oma perevenna ja pereõega :) Suht igapäevane...

Ja me sööööme koguaeg mmm...jäätis....

Mu pereisa mu poolküpsetatud liha Roqueforti juustuga varastamas...

Mu perevend sai 14.aastaseks! Palju õnne!

Pildil paremalt poolt esimene on mu pereema :)

Bisoux Teile! :)

Kuulsin, et teil lumi Eestimaal maas! Nautige!

Mina lund ei näe see talv! :)

C.

Jälle on reede!

Alala, aeg läheb uskumatult kiiresti. "Jälle on reede! Just oli ju reede?!" Üks ja sama jutt Amandaga iga reede. Täna oli siis ajaloos töö. (Mmm, ma ju "armastan" ajalugu. Te peaksite seda õpetajat siin nägema. Prometit ületab ta kohe kindlasti.) Aga töös vastasin kõikidele küsimustele, väga uhke enda üle, andsin endast parima :) Täna jätsime ome igareedese väljassöömise ära, kuna täna otsustas ilm kuidagi eriti kurjalt külmaks minna. Iga päev on ikka olnud mõnusalt soe ning päikesepaisteline, aga täna viskas paugupealt mega külmaks! Mul juba kuri plaan minna järgmine nädal kooli vatijopega...



Igatahes, ma pean teile rääkima nendest streikidest. Prantslased + streigid! iga nädal on neil vähemalt 2 sellist meeleavaldust. Liiklust hoitakse kinni,(See tähendab, et hommikul puuduvad koolitundidest vähemalt pooled kogu kooli õpilased, kuna nad lihtsalt ei pääse koolile ligi..) linnas põletatakse prügikaste ning noored rallitavad tänavatel supermarketist pihta pandud ostukärudega. Ja muideks tegu on koolilastega. Siin minu linnas on 2 kooli. Üks on erakool, kus mina käin ning teine on siis tavaline kool. Meie kool on viks ja viiskas ning ei osale nendel meeleavaldustel, aga teise kooli noored panevad ikka täie rauaga. Koolitunde neil pole, kõik lällavad mööda linna ringi. Täna jälle, tunnid said läbi ning meie kooli ees sõideti ostukärudega ringi ja jagati kollaseid flaiereid. Ega ma väga aru ei saanud mille vastu nad streikisid , aga midagi oli see nende kooliga seotud. Edu neile igatahes. Järgmise nädalani!
Loen ikka facebookist teiste Prantsusmaal viibivate vahetusõpilaste postitusi. Mõned näited: "Today I look out the window in French class and see a fire exstinguisher fly through the air. Student Strike. Apparently that's normal..."
See on tõesti prantslaste jaoks väga normaalne ja igapäevane...
"Yeah, I did strike today with my classmates. It was awsome!!! Love France" Nojah, ja üks Soomest vahetusõpilane kirjutas, et tal on olnud see nädal 5 päevane nädalavahetus, kuna koolitunde lihtsalt ei toimu streigi pärast..:D
Mmm, tänane koolilõuna oli lihtsalt uskumatu! Nimelt menüüs olid: friikartulid, merikarbid, see soolane pirukas kišš (?) või kuidas seda ka iganes kirjutatakse, jäätis, viinamarjad, jogurt, sinihallitusjuust ning sai! Mm, see oli lihtsalt V-Õ-R-R-A-T-U. Rääkisin prantslastele, kuidas meil Eestis on koolilõunaks ainult üks taldriku täis sooja toitu ning kõrvale võid veel võtta leiba või saia(ilma määrdejuustuta!) ning kõik olid üliimestunud ning küsisid: "Vaene laps, kas sul kõht tühjaks ei jää??" :D haha, see oli naljakas.

Väga, väga hea uudis on veel see, et mulle pakuti ühes bändis laulja kohta ning otse loomulikult olin ma nõus. See pühapäev lähen kohale esimest korda ning eks siis vaatab, mis saama hakkab. Ma olen nii põnevil. :D
Järgmine nädal hakkab vaheaeg. See on vist esimest korda elus, kui ma seda kohe üldse ei oota. Mulle nii NII meeldib koolis käia. Aga mu pere on juba mu vaheaega veidi plaaninud. Nimelt me läheme kolmeks päevaks Montpellieri. Ja mul on ju sünnipäev tulemas vaheajal! Pere on juba mingi suure peo korraldanud kõikide sugulastega..mille kohta pole mulle ühtegi sõnaõigust antud...see selleks...Pereema lubas mul sõpradega ka väikse olemise korraldada. Eks näis, eks näis:D ning samuti toimub 2 suurt La Fete'i! Uhh, kõlab hästi:)

Mu perevennal on muidu täna sünnipäev. Sai 14.aastaseks ning kingiks ehtsa motika. Hetkel olen üksi kodus. Pereisa on ärireisil, lapsed on pastoraalis ning pereema teeb sisseoste. Ta ütles mulle, et Ah, vaata külmkapist endale ise, mis sa õhtusöögiks soovid, et võid kõike võtta. Tegin külmkapi ukse lahti ning OPAA! miljon juustusorti, miljon jogurtisorti, pastad, pitsad, nutella, pirukad, puuviljad, vorstid, salaamid, miljon šokolaadi sorti jne jne. Milline luksus. Tunnistan, olen muutunud tõsiseks gurmaaniks ning ei oska kohe kuidagi sellest sõltuvusest vabaneda...

Jumaldan, jumaldan, armastan, armastan...

Ma lihtsalt JUMALDAN neid Crepiõhtuid! See on lihtsalt geniaalsuse tipp. Keset lauda pannakse reaalne pannkoogi pann. Noja siis on vähemalt 10 kaussi erinevate täidistega: juust, vorst, kastmed, jäätis, nutella, puuviljad jne...(Nagu tortillade tegemisel) Kuum kuum pannkook küpseb sul seal panni peal ning sina puistad sinna peale näiteks juustu, mis sulab sulab sulab seal peal mõnusasti ära. Mmm... Noja magustoit! Mu lemmikosa. Ehitasin endale mõnusa banaani-nutella-vanillijäätise Crepi. See on lihtsalt nii-nii-NII HEA! Karta oli, et pärast sellist einet vajusin voodisse ning sealt ma enam ei tõusnud.
See selleks, täna on muidu neljapäev, tulin just tennise trennist. ARMASTAN ARMASTAN ARMASTAN!Ei jõua juba järgmist neljapäeva ära oodata. Homme on reede, töö on seekord siis füüsika-keemia-SVT (mingi teaduse tund on, pole täpselt aru veel saanud:D). Inglise keele tööde tulemused saime teada. Minu hinne oli siis 37/40. Väga super, arvestades, et minu klassis oli isegi selliseid hindeid nagu 12/40. Klassipildid saime kätte. Üritan millalgi selle arvutisse skännida, siis saate ka pilgukese peale visata. Homme pärast tööd toimub iganädalane väljassöömine sõpradega linnas. Saab palju naerda ning loomulikult magu venitada. Laupäeval on ühe sõbra poole ööseks minek. Ei kujuta ettegi, mida need prantslased sleepover’i all silmas peavad. Eks siis ole näha:D

Muidu läheb ikka kõik SUUREPÄRASELT. Kool muutub iga päevaga aina lõbusamaks ning mu keeleoskus liigub ka ainult positiivses suunas. Täna pärast kooli istusime Kanadast pärit vahetusõpilase Amandaga linnas ning äkki ma laususin isegi aru saamata lihtsalt: „ Damn, I am so happy!“Rääkisime ja vahetasime mõtteid pikalt selle vahetusõpilaseks olemise kohta. Nii hea oli sellest lobiseda. Amanda on muidugi siin ainult 3 kuud. 18.september sõidab ta juba sinna külmale maale tagasi. Päris kurb. Sellest tüdrukust hakkan ma TOHUTULT puudust tundma. Kellega ma siis edaspidi hakkan vabade tundide ajal pointless sisuga räppe kirjutama ning pisarateni naerma? Oh mon dieu!

Aga ma veel ei vaeva oma pead sellega ning võtan veel viimast, mis meil jäänud on .

Vaatan asja positiivsest küljest!

Olge tublid! Caroly (Coraly) :)

Alala...

Kuna midagi suurt pole vahepeal juhtunud, mõtlesin lobiseda veidi oma igapäeva elust. Kool muutub iga päevaga aine lõbusamaks ning ma juba tunnen, et mu keeleoskus paraneb. Koolis saan kõigia läbi. Kõik on väga avatud ja julged. Uurivad koguaeg, et kuidas mul läheb, kas saan juba paremini aru prantsuse keelest ning kutsuvad mind pärast tunde ning nädalavahetustel välja. Kõik on väga viis. Iga reede käime teautud kambaga väljas kuni kella 10ni õhtul söömas.(Loomulikult pizza,sandwichi,crepi...kohvikus) Kuna iga reede on ju suur töö, siis on hea pärast seda närve rahustada ning lasta toidul tuju parandada. Esimene nädal oli prantsuse keeles töö, selle eest mulle hinnet ei pandud. Pole ka ime, sest see oli ikka mindfuck küll. 2 A4 pikkune prantsuse keelne tekst, millest ei saanud ma miskit aru ning pärast pidi mingi analüüsiva essee kirjutama. Aga eelmine nädal oli matemaatikas töö ning ma sain oma esimese hinde. 12/20!!! (neil hinnatakse siin 20 palli süsteemis. 20 on põhimõtteliselt võimatu saada, siis sa pead reaalne geenius olema. Niiet 12 punkti 20st on meie mõistes 3 või 4 vahel.) Olen väga rahul, kuna teised tüdrukud minu klassist said 8/20. Tegemist oli tekstülesannetega. Kõik mis ma ära lahendasin olid õiged, aga kahe ül poindist ei saanud ma lihtsalt aru. Eile oli suur töö inglise keeles. Njaa, ma ei peagi vist mainima, et see oli käkitegu. Jään tulemust ootama. Mis siis veel, aa ma ju jätsin hispaania keele õpingud pooleli, kuna teiste keeleoskus on selles juba nii tasemel, et mul oleks raske neile järgi jõuda ning mul on niigi juba prantsuse keeles nii palju tegemist, niiet parem panen sellel viimasele rõhku. Kui teised nüüd ragistavad ajusid hispaania keele tunnis, on minul vaba tund. (tunnen k-o-h-u-t-a-v-a-l-t puudust oma iPodist!) Mu tunniplaan näeb siis selline välja. Vabasid tunde on ikka metsikult...

Eelmine pühapäev käisin esimest korda siin kinos. Step Up 3 vaatamas (Sexy danse 3: the battle-nende mõistes, haha:D) Loomulikult oli film prantsuse keeles ning 3D polnud õrna haisugi. (film pidi ju 3D’s olema...)Aga see selleks, film oli üliülihää. Neljapäeval käisin esimeses tennise trennis. Appi, see oli lihtsalt kirjeldamatu tunne, kui ma võtsin taaskord reketi ja palli kätte. Ma ikka tõsiselt kahetsen, et ma tegin 2 aastase pausi selles. Mulle ikka nii, nii meeldib tennis. Aga ega midagi väga hullu polnudki, tehnika oli veel käpas ja ootan juba kannatamatult järgmist neljapäeva. Muidu saabusid see komapäeval saksamaalt umbes 10 vahetusõpilast siia meie kooli. Nad veedavad ühe nädalakese siin. Väga värvikas seltskond on meil siin hetkel koos:D Praegu on muidu laupäeva hommik, lõpetasin just oma hommikusöögi: värskelt pressitud apelsinimahl, croissant, nutella ning kookosejogurt. Vaatan muusikavideosi telekast, kaisutan Jänest ning lähen kohe linna! Väike kohtumine ühe sõbraga. (Mon copain...) See selleks. Ootan juba pakikesi kodumaa Eesti poolt. Iga hommik ikka piilun postkastikesse kannatamatult. Homme pühapäeval sõidame Milleu’sse. Igapühapäevane suur suur 5 tunnine lõunasöök peretuttavatega. Ega ma väga ei armasta seda. Suurte inimeste jutud ning isuisu-isuäratav toit ilmselgelt liiga suurtes kogustes. Ega ma siis ju toidule EI ei suuda öelda – mkm! Mõnus maovenitamine. Aga ma nüüd liigun linna poole. Päike särab nagu ka minu tujukene!

Olge tublid! Bisoux!

100 km de Milleu

25.september, 100 km maraton algusega Milleu linnast, ühes mägisemas piirkonnas Prantsusmaal Kesk-Püreneedes, 1600 hulljulget jooksat ja umbes sama palju rattureid. Kuna mu vahetuspere on olnud iga aasta seal ilusti esindatud, otsustasin ka ennast siis sinna kohale ajada. Eesmärgiks 40 km rattaga nagu teisedki lapsed. Ilm oli hommikuk kell 10.00 tohutult külm, jope oli isegi seljas ning unepoiss istus veel silmas. Kütsime oma vahetusvennaga juba stardist hoo sisse, et sooja saada ning kõik oli päris tore kuni tõusuni. Selline kerge 40 kraadine tõus. Aga pärast tugevat pingutust sai vastutasuks rattaga mäest alla liuelda. See oli hää. Silme ees ilutses Prantsusmaa loodus. See on täiesti uskumatu! Mina muidugi vahtisin koguaeg enda ümber iga mäge, looma, küla ning see tekitas raskusi teistele mitte otsa sõita. Päeva peale tuli isegi päike välja ning oh, siis oli liiga palav jälle. Joped visati seljast ning higi alustas oma tööd.

No ja muidugi! Ega siis prantslased ilma toiduta ei saa. Kuidas siis muidu. Iga 5 -10 km järel oli uhke Rootsi lauda meenutav 100 meetrine söögipunkt. Lauad olid kaetud erinevate jookidega, mahlad, veed, gaasiga ilma, koka, energiajoogid, tee, kohv jne. Sööki oli metsikult: võileivad, saiad pasteediga, pirukad, värsked puuviljad, kuivatatud puuviljad(Emme rosinad!!!:D) , šokolaad, marmelaad, juustud jnejne. Kokkuvõttes sõid lõpuks ikkagi rohkem kui ära jõudsid kulutada.:D

6 tundi möödas, 40 km sai ilusti täis ning MA POLNUD VÄSINUD! Võtsin endale eesmärgiks 100 km täis vändata. 60 km veel. Pereisa ning lapsed läksid koju, neil kõigil kintsud juba valutasid. Ka mul andis tagumik juba tunda, aga mõtlesin, et eesmärk on seda väärt. See teine pool, see oli 50 korda raskem kui esimesed 40 km. Esiteks ma olin üksi, (isegi ilma muusikata, mu mobiili aku ei pea ju üle 4 tunni vastu, kui ma muusikat kuulan!) mu mobiiliaku oli tühi niiet ma suutsin oma perele juba muret tekitada, et ma olen ära kadunud siia mägedesse. Aga see selleks, esimesed väsimusmõtted ilmusid, kui mu silmeette kerkis mägi, mille tippu ma isegi ei näinud. Näha oli ainult sipelgaid meenutavad inimesed, kes liikusid aina kõrgemale ja kõrgemale. Tegemist oli 5 km tõusuga. Päris hää ju (Y) Loomulikult tulin ma ratta pealt maha ning kõndisin sellega käe kõrval nii umbes tunnikese üles. Mu sääremarjad! :S Aga AGA pärast seda oli mõnus pikk liuglemine teiselt poolt mäest alla.:) Tegemist on Milleu linnas asuva sillaga, mis on kõrgem kui Eiffeli torn...

Ühes järjekordses õgimispunktis, kus pakuti jooki, palusin ma vett(ma ütlesin ainult ühe sõna „ L’eau“ ning too sai sellest kohe aru, et ma pole prantslane!?) tädi kommenteeris kohe :“Oo, kellegi on siin aktsent, kust pärit olete siis?“ Rääkisin talle siis kõik ära, et tulen Eestist ning olen siin vahetusõpilane üheks aastaks. Tädi kiitis mind ning soovis mulle suurelt edu ning see andis mulle ainult indu juurde. Kütsin siis edasi. Mäest üles, mäest alla...Päike läks ära ning mul hakkas NII külm. Isegi jopega oli külm. Haigeks jäämise mõtted jooksid juba peast läbi ning mu tagumik – AIIIII! See tegi niii suurt valu. Möödunud oli ju siiski 11 tundi ratta seljas. Lõpuksjõudis maratoni rada minu kodulinna Saint-Affrique. Olin läbinud 70 km ning õues kiskus pimedaks.(Aga ega see siis jooksaid ei takista, neil on spetsiaalsed taskulambid peas ning neoonkollased helkurvestid) Nina oli vesine, tagumik ei võimaldanud enam istuda ning mu silme ees kõrgus järjekordne mäkketõus. Olgu, suure kahetsustundega lõpetasin ma oma maratoni sellel hetkel ning mu pereisa oli ka juhuslikult seal linnas autoga kohale ilmunud ning ega teist korda ma enam mõtlema ei pidanud. Minu maraton lõppes 70 km pealt, möödunud oli täpselt 12 tundi ratta seljas. Koju jõudes kaanisin ruttu ühe Coldrexi sisse(parem karta kui kahetseda) ning vajusin voodis unne silmapilgutamata.

Aga siiski! 70 km on ju midagi uskumatut! Ma olen uhke enda üle. Ning juba käis mõte peast läbi tulla järgmine aastagi ning seekord siis läbida 100 km! Väiksed treeningud aasta jooksul ning küll ma hakkama saan. Näeksin siis ju oma vahetusperegi taaskordJ ....

La fête!

Laupäeva öösel toimus siis mu esimene ametlik la fete siin Prantsusmaal. See oli VÕIMAS! Eesti pidudega võrreldes nagu öö ja päev. Kõigepealt kell 9 õhtul algas mõnus söömisorgia , eks pilt räägib juba endaeest:D

Rahvast oli seinast seina. Väiksed põnnid, täiskasvanud ning kõige suurema osa moodustasid siiski teismelised:D söödi, visati nalja umbes kolm tundi ning kell 23:30 lükati ruttu lauad kokku ning tantsuplats oli valmis! Suuremad inimesed oma kõige tillukesemate lastega imbusid vaikselt koju ning siis hakkas suurte laste aeg. Muusika pandi käima, tuled kustu ning diskovalgustus möllama. Saal oli paksult rahvast täis ning meeleolu laes. Niisama mainin, et baariletis vanusepiirangut polnud, kõigil olid vabad käed. Samuti tantsuplatsil tantsis rahvas suitsud käes:S Keerutasime jalga ikka päris mitu tundi. 4 tuli ikka täis. Rahvast imbus koguaeg taksodega juurde ning iga uus inimene tuli käis kõik uued inimesed läbi ning tervitas prantsuse musidega. (Aa, ma polegi vist rääkinud, et siin Prantsusmaal tervitatakse prantsuse musidega. Kolm musi. ühele põsele, teisele põsele ja jälle esimesele põsele. Nii poisid kui ka tüdrukud omavahel. See tegevus võtab koolis iga hommik ikka omajagu aega:D ) Igatahes see oli elamus. Nägin nüüd kuidas ka prantslased pidutsevad. Ja seda nad oskavad:)

Järgmine päev kell 12 hommikul tulid vanavanemad lõunasöögile. Mõnus 5 tunnine lõuna oli, üli hõrgutavate toitudega. Lemmikosa oli siiski pereema enda tehtud sidrunikook beseekattega. Mm, see sulas suus. Pärast sööki tegin väikse siesta (väsimus oli ikka veidi peal ju) ning pärast (peaaegu) igapäevane jooksmistuur. Sellise söömiskoormuse tõttu on see siin lihtsalt kohustuslik. Panin ennast koolis veel steppi kirja (mitte steptants vaid stepaeroobika). Ilma kalli Aneteta pole see muidugi sama, mis Eestis oli, aga no olgu pealegi. Samuti algavad järgmine nädal tennise trennid. Ma ei jõua juba ära oodata, esimesi trenne. Kas ma veel midagi mäletan, peale 2 aastast pausi .. ?

Lõpetan praegu, kell on 21:10 öösel on pühapäevane päev ning kõik magavad juba.:S Nad on üli korralikud siin. Ma siin üksinda kriban veel.

Bonne nuit ! Bisoux!

Oh kooliaeg, oh kooliaeg!

Lycée Saint Gabriel

Nonii, olen tervelt ühe nädala ja 2 päeva oma uues koolis käinud ja minu suust tulevad ainult kiidusõnad. Ma olen nii rahul! Nagu pildilt näha, meenutab koolimaja suurt mõisa ning näeb väga vana välja , aga minu meelest just see muudabki ta selliseks prantslaslikuks. Mind on väga ilusti uues koolis vastu võetud. Väga, väga palju uusi sõpru, kõik on abivalmid ning sõbralikud minu vastu. Tulid juba esimesel päeval ise uudistama. Räägin küll väga suure aktsendiga ja väga valesti, aga ma üldse ei põe. Eks ma niimoodi õpingi ning eks näha on, et see isegi meeldib prantslastele. Teen nalja veidi neile ju:D Aaja üks teine vahetusõpilane, kellega veetsin kvaliteetaega Pariisi keelelaagris, on samuti samas koolis. Amanda Kanadast. Vot selle tüdrukuga saab nalja:D Hea on omavahel koolist rääkida, kuna oleme ju samas niiöelda paadis. Mul on hea meel, et me ühte kooli sattusime. Väga viis. Mõned sõbrad koolist :)

Igatahes, ma käin kirjanduse kallakuga klassis. Kus käib (trummipõrin....) 4 õpilast! Kolm tüdrukut ja mina! :D Aga pole hullu, enamus tunnid on meil siiski koos teise klassiga – matemaatika/informaatika kallakuga(15 õpilast), näiteks inglise keel, keemia, ajalugu, kehaline kasvatus – kõik, mis pole seotud kirjandusega. Ning sõpru on mul koolis igast vanuseastmest. Haha, inglise keel on üks suuuuuur nali. Prantslaste keeletase on lihtsalt naeruväärselt madal. Nad ei suuda isegi veel lugeda. Õpetaja (madame Coq:D) on minust nii pöördes ja kiidab iga tund mu aktsenti. Hakkasin õppima ka hispaania keelt . Tore, et see nädal on juba test ning ma oskan ainult öelda minu nimi on ja ma olen nii ja naa vana. Edu mulle. Töödega on siin selline lugu, et ainult 1 kord nädalas on kontrolltöö , iga reede pärast ametlikke tunde on kella 15:15 – 17:15. (I hate Fridays now.) Iga nädal erinevas aines. Kõikide klasside õpilased kogunevad suurde saali, täpselt nagu Eestis suurte eksamite moodi. See on ikka päris hirmus. See reede oli meil esimene test – prantsuse keeles. Noh...jah... Ütleks, et suur põrumine. Ma veel tulemust ei tea, aga arvan, et 20st punktist saan 4 punkti. Kahe A4 pikkuse teksti peale olid küsimused ja lõpuks vaja arutlus kirjutada. Kuna ma tekstistki aru ei saanud, siis oli ka küsimusi raske lahendada rääkimata siis arutlusest. Aga sellest pole hullu nagu mulle öeldi, hinne pole minu puhul hetkel oluline.

Kooli süsteem on hoopis midagi teistsugust kui Eestis. Nimelt koolipäev kestab kella 8.00-16.15. Selles vahemikus oled sa kohustatud veetma kooli territooriumil ning ei mingeid erandeid (pean hamba-kõhu-silma-kõrvaarsti juurde minema nagu Eestis:D ) Koolis on väga palju vabaaega. Nimelt esmaspäeviti on mul ainult 3 tundi. Üks tund on kella 9.00-10.30 ja teine tund on kella 14.00-14.40. Ülejäänud aja veedad koolis, lahendaid koduseid ülesandeid või hängid sõpradega. Ülimalt mõnus minu meelest. Täna sellele, pole mul kunagi vaja kodus ülesandeid lahendada:) Kõik sõbrad aitavad mul töid teha ning ikka uurivad kuidas see ja teine Eestis on. Õpetasin neile isegi Eesti keelseid väljendeid nagu tere ja ma armastan sind. Ning nende vaimustus minu vene keele kirjutamisoskuse üle oli mdiagi hiiglaslikku.

Kooli söök on 4-käiguline. Opaaopaa! Kõigepealt soe toit (üks kord nädalas friikartulid:P) siis valid salati, siis valid jogurti, siis valid sobiva määrdejuustu endale, siis valid puuvilja, valid joogi ning sai-sai-palju saia. Kõik prantslased pugivad toidu kõrvale vähemalt 7 viilu saia ning on samas suurepärases figuuris. Kuidas see võimalik on?:D Ma olen sellest osast loobunud koolilõunal. Pärast koolisööki on tunnike aega toitu seedida ja õues päikest võtta. Kuulame muusikat näiteks. Täna uurisid prantslased eesti muusika kohta. Vääga huvitav:D Lasin neile HU? ja Vaiko Eplikut. See oli naljakas.

Praeguseks kõik. Mul läheb suurepäraselt siin. Päike kõrvetab ning saadan teile Eestimaale ka seda kuumust siit:)

Olge tublid. Bisoux. Ma lähen nüüd lasanjet sööma....