Ma vie en France!: Õnnelikud tüdrukud on kõige ilusamad tüdrukud!

Tere õhtust! On 11.veebruar, kell 23:45, laman oma voodis sooja teki all, tuled surnud, ainult 3 väikest teeküünalt säravad öökapi peal, kõlaritest mängib rahustav Chillout Moods’i playlist. Mu lemmikhetked! Ausaltöeldes, korraldan päris tihti selliseid pimedaid relax õhtuid endale. See hüpnotiseeriv muusika, küünlavalgus ja mu lendlev mõttemaailm – see kuidagi rahustab, midagi hingele. (Hetke lugu: Jazzu & Leon Somov – Free /muideks nad lätlased:) Väga professionaalsed ja andekad)

Aga räägiks sellest möödunud nädalast nüüd. Eelmine nädalavahetus möödus laupäeva õhtuga kohalikus Commerci kohvikus, kus toimus Vene teemaõhtu. Naabri ja sõbrantsidega veetsime väga meeleoluka õhtupooliku. Kohvik oli otsast otsani paksult rahvast täis, niiet kui vetsu tahtsid minna, siis pidid küll kõhu selgroo vastu tõmbama ning sujuvalt läbi rahvamassi külg ees liuglema. Baarmen’id olid endale venerahvusriided selga tõmmanud, joogiks valmistati spetsiaalseid venekokteile ning külastajatele pandi pähe venemütsid, ma ei teagi täpselt kuidas neid nimetatakse, aga nimi šapka kumiseb peas...võibolla neid kutsutaksegi niiviisi:D Paar pildikest ka teile siia:)

Minu kõige ilusam Elise...

...ja mina oma vene šapkatega:)

Terve nädal möödus VÕRRATU kevadilmaga. +20 kraadi, pilvitu helesinine taevas ja linnulaul. Pühapäevase päeva veetsin rõdul lamamistoolis. Käisin veel 3 tunnisel jalutuskäigul ning võtsin ennast kätte ning käisin esimest korda aastal 2011 jooksmas! No super! Lühkarid jalga, Ipod kõrva, mõnus metsatee ning silmapiiril mägede taha loojuv päike. Seda ettevõtmist kordasin ka nädalasees pärast kooli ja loodan, et see muutub nüüd igapäevaseks. Peaks ju veidi ennast käsile võtma, suvi läheneb ju nii kiiresti;)

Koolis toimus see nädal le Bac Blanc ehk emakeeli proovieksami nädal. Oi jeebus, jeebus küll. Kuna ma juuni kuus lõpueksamitest osa ei võta, siis ma nagu arvasin, et ma ei pea proovieksameid tegema. Aga siis esmaspäevasel päeval, 2 tundi enne matemaatika eksamit sain teada, et proovieksami hiinded mõjutavad semestri hinnet, niiet ka mina pean nendest osa võtma. Armas ju:) Nagu ma oleks siis terve nädalavahetus korralikult tuupinud. No muidugi ei. Paras paanika valdas mind esmaspäeval. Aga tegelikult, matemaatika eksam oli käkitegu. 1,5 tunnine testikene, lahendasin kõik ära ja polnud mingit probleemi. See prantslaste matemaatika...nijah...ei kommenteeri. Järgmistel päevadel toimus veel 2,5 tunnine inglise keele eksam, 4 tunnine ajaloo/geograafia eksam, 4 tunnine prantsuse keele eksam ning 3 tunnine hispaania keele eksam(millest mina õnneks pääsesin, kuna ma ju ei õpi seda keelt – istusin need 3 tundi üksinda mingis klassis, kuulasin Ipodi ja lugesin raamatut.) Ühesõnaga nädal oli päris, päris pingeline...

...Aga seda pingelisust tasakaalustas võrratu kevadilm! Istusime iga vahetund pusade väel õues lõõskava päikese käes. Üks päev pikal 1,5 tunnisel vahetunnil otustasid nüüd 2 paralleelklassi poissi eesti keele tunde mult võtma hakata. Ma pidin naeru tõttu peaaegu kivimüüri pealt alla kukkuma, kus ma istusin ja eks ma oleksin siis ka luumurdudega haiglas lõpetanud. Aga no nii naljakas oli vaadata nende nöoilmeid, kui nad üritasid hääldada sõnu nagu näiteks: õun, külm õhk, päike, minu nimi on jne. Nad kohe üldse ei oska r-i põristada, h-hääldada ning kõiki täpitähted õ,ä,ö,ü on nende jaoks kui hiinakeel. Nende nägu tõmbub nii krimpsu seda tehes. Siis nad küsisid, mis on kõige raskem sõna eesti keeles. No paraja pähkli andsid mulle. Lõpuks vastasin „pagaripiparkook“. Hahahaha, nad ei saanudki selle hääldamisega hakkama. No nalja sai:D Ka järgmistel päevadel otsisid mind koolis üles ning küsisid näiteks „kuidas öelda näiteks ole vait eesti keeles?“ No ma siis vastasin neile ning seejärel käisid nad terve päeva koolis ringi hüüdes igale vastutulijale ole vait! Haha, kuidas ma naersin. Uhkustavad nüüd kõigile, et oskavad eesti keelt rääkida:D

Tänu eksamitele saime iga päev tavapäraselt 2 tundi varem koolist väljuda. Noja kuna bussini oli aega, siis veetsime selle aja oma lemmiksõbrantsidega linnas, ühel kitsal pisikesel tänavakesel, millest on välja kujunenud meie põhi chillimis koht. No nende tüdrukutega veetsin ma küll kvaliteetaega. Kuulasime koos minu Ipodist eesti keelset muusikat ning ma üritasin neile prantsuse keelde laulusõnu tõlkida. Appi, kui naljakas see oli! Tõlkida neile Ursula laulusõnu:D „Kas sa tahad olla minu tüdruk, oled väga ilus tüdruk, kuigi sul on karvased käes...“ siis HU? „Poisid käed, kus on käed, kus on käed – teki peal – kui tüdrukud tantsivad...“ noja põhilauluks kujunes Leslie Da Bass – Kassatšekk, kuna seda refrääni suutsid nad kaasa laulda: „Tšekk tšekk tšekk kassa kassa tšekk tšekk kassa tšekk tšekk tšekk kassa kassa tšekk....“ Pärast laulsime veel väga kõva häälega ja viisi poolest väga mööda igasuguseid prantsuse laule ja räppe – Christophe Mae’d ja Sopranot, niiet tulemuseks ümbruses töötavad inimesed hakkasid akendele kopsima ning koeraga mööda jalutav vanatädi kommenteeris: „Tantsida te küll võite, aga palun, PALUN ärge laulge...“:D Hahahaha! Hiljem avastasin oma koti sügavustest fotoka ning tegime päris mahuka pildiseeria. Pärast surime naeru kätte neid piltidel olevaid näoilmeid vaadates. Ma lihtsalt naersin südamest ning samal ajal nutsin. See on see minu tõeline naer!:D kes mind tunnevad, teavad – naeran ja nutan. Kõht oli krampis ning pärast oli ripsmetušš laiali. No ma pole siinveedetud 5 kuu jooksul veel niimoodi naernud. See oli midagi unustamatut! Pärast bussiga koju sõites kuulasin naabriga tema Ipodi ning vaatasin seda tärkavat prantsuse mägist loodust ning suu oli lihtsalt nii kõrvuni, kui veel olla saab ning ei suutnud kohe üldse normaalse näoga olla. Naaber küsis, et mis muga lahti on? Ma ei osanud midagi targemat vastata, kui et ma olen lihtsalt üks õnnelik tüdruk Prantsusmaal...