100 km de Milleu

25.september, 100 km maraton algusega Milleu linnast, ühes mägisemas piirkonnas Prantsusmaal Kesk-Püreneedes, 1600 hulljulget jooksat ja umbes sama palju rattureid. Kuna mu vahetuspere on olnud iga aasta seal ilusti esindatud, otsustasin ka ennast siis sinna kohale ajada. Eesmärgiks 40 km rattaga nagu teisedki lapsed. Ilm oli hommikuk kell 10.00 tohutult külm, jope oli isegi seljas ning unepoiss istus veel silmas. Kütsime oma vahetusvennaga juba stardist hoo sisse, et sooja saada ning kõik oli päris tore kuni tõusuni. Selline kerge 40 kraadine tõus. Aga pärast tugevat pingutust sai vastutasuks rattaga mäest alla liuelda. See oli hää. Silme ees ilutses Prantsusmaa loodus. See on täiesti uskumatu! Mina muidugi vahtisin koguaeg enda ümber iga mäge, looma, küla ning see tekitas raskusi teistele mitte otsa sõita. Päeva peale tuli isegi päike välja ning oh, siis oli liiga palav jälle. Joped visati seljast ning higi alustas oma tööd.

No ja muidugi! Ega siis prantslased ilma toiduta ei saa. Kuidas siis muidu. Iga 5 -10 km järel oli uhke Rootsi lauda meenutav 100 meetrine söögipunkt. Lauad olid kaetud erinevate jookidega, mahlad, veed, gaasiga ilma, koka, energiajoogid, tee, kohv jne. Sööki oli metsikult: võileivad, saiad pasteediga, pirukad, värsked puuviljad, kuivatatud puuviljad(Emme rosinad!!!:D) , šokolaad, marmelaad, juustud jnejne. Kokkuvõttes sõid lõpuks ikkagi rohkem kui ära jõudsid kulutada.:D

6 tundi möödas, 40 km sai ilusti täis ning MA POLNUD VÄSINUD! Võtsin endale eesmärgiks 100 km täis vändata. 60 km veel. Pereisa ning lapsed läksid koju, neil kõigil kintsud juba valutasid. Ka mul andis tagumik juba tunda, aga mõtlesin, et eesmärk on seda väärt. See teine pool, see oli 50 korda raskem kui esimesed 40 km. Esiteks ma olin üksi, (isegi ilma muusikata, mu mobiili aku ei pea ju üle 4 tunni vastu, kui ma muusikat kuulan!) mu mobiiliaku oli tühi niiet ma suutsin oma perele juba muret tekitada, et ma olen ära kadunud siia mägedesse. Aga see selleks, esimesed väsimusmõtted ilmusid, kui mu silmeette kerkis mägi, mille tippu ma isegi ei näinud. Näha oli ainult sipelgaid meenutavad inimesed, kes liikusid aina kõrgemale ja kõrgemale. Tegemist oli 5 km tõusuga. Päris hää ju (Y) Loomulikult tulin ma ratta pealt maha ning kõndisin sellega käe kõrval nii umbes tunnikese üles. Mu sääremarjad! :S Aga AGA pärast seda oli mõnus pikk liuglemine teiselt poolt mäest alla.:) Tegemist on Milleu linnas asuva sillaga, mis on kõrgem kui Eiffeli torn...

Ühes järjekordses õgimispunktis, kus pakuti jooki, palusin ma vett(ma ütlesin ainult ühe sõna „ L’eau“ ning too sai sellest kohe aru, et ma pole prantslane!?) tädi kommenteeris kohe :“Oo, kellegi on siin aktsent, kust pärit olete siis?“ Rääkisin talle siis kõik ära, et tulen Eestist ning olen siin vahetusõpilane üheks aastaks. Tädi kiitis mind ning soovis mulle suurelt edu ning see andis mulle ainult indu juurde. Kütsin siis edasi. Mäest üles, mäest alla...Päike läks ära ning mul hakkas NII külm. Isegi jopega oli külm. Haigeks jäämise mõtted jooksid juba peast läbi ning mu tagumik – AIIIII! See tegi niii suurt valu. Möödunud oli ju siiski 11 tundi ratta seljas. Lõpuksjõudis maratoni rada minu kodulinna Saint-Affrique. Olin läbinud 70 km ning õues kiskus pimedaks.(Aga ega see siis jooksaid ei takista, neil on spetsiaalsed taskulambid peas ning neoonkollased helkurvestid) Nina oli vesine, tagumik ei võimaldanud enam istuda ning mu silme ees kõrgus järjekordne mäkketõus. Olgu, suure kahetsustundega lõpetasin ma oma maratoni sellel hetkel ning mu pereisa oli ka juhuslikult seal linnas autoga kohale ilmunud ning ega teist korda ma enam mõtlema ei pidanud. Minu maraton lõppes 70 km pealt, möödunud oli täpselt 12 tundi ratta seljas. Koju jõudes kaanisin ruttu ühe Coldrexi sisse(parem karta kui kahetseda) ning vajusin voodis unne silmapilgutamata.

Aga siiski! 70 km on ju midagi uskumatut! Ma olen uhke enda üle. Ning juba käis mõte peast läbi tulla järgmine aastagi ning seekord siis läbida 100 km! Väiksed treeningud aasta jooksul ning küll ma hakkama saan. Näeksin siis ju oma vahetusperegi taaskordJ ....

La fête!

Laupäeva öösel toimus siis mu esimene ametlik la fete siin Prantsusmaal. See oli VÕIMAS! Eesti pidudega võrreldes nagu öö ja päev. Kõigepealt kell 9 õhtul algas mõnus söömisorgia , eks pilt räägib juba endaeest:D

Rahvast oli seinast seina. Väiksed põnnid, täiskasvanud ning kõige suurema osa moodustasid siiski teismelised:D söödi, visati nalja umbes kolm tundi ning kell 23:30 lükati ruttu lauad kokku ning tantsuplats oli valmis! Suuremad inimesed oma kõige tillukesemate lastega imbusid vaikselt koju ning siis hakkas suurte laste aeg. Muusika pandi käima, tuled kustu ning diskovalgustus möllama. Saal oli paksult rahvast täis ning meeleolu laes. Niisama mainin, et baariletis vanusepiirangut polnud, kõigil olid vabad käed. Samuti tantsuplatsil tantsis rahvas suitsud käes:S Keerutasime jalga ikka päris mitu tundi. 4 tuli ikka täis. Rahvast imbus koguaeg taksodega juurde ning iga uus inimene tuli käis kõik uued inimesed läbi ning tervitas prantsuse musidega. (Aa, ma polegi vist rääkinud, et siin Prantsusmaal tervitatakse prantsuse musidega. Kolm musi. ühele põsele, teisele põsele ja jälle esimesele põsele. Nii poisid kui ka tüdrukud omavahel. See tegevus võtab koolis iga hommik ikka omajagu aega:D ) Igatahes see oli elamus. Nägin nüüd kuidas ka prantslased pidutsevad. Ja seda nad oskavad:)

Järgmine päev kell 12 hommikul tulid vanavanemad lõunasöögile. Mõnus 5 tunnine lõuna oli, üli hõrgutavate toitudega. Lemmikosa oli siiski pereema enda tehtud sidrunikook beseekattega. Mm, see sulas suus. Pärast sööki tegin väikse siesta (väsimus oli ikka veidi peal ju) ning pärast (peaaegu) igapäevane jooksmistuur. Sellise söömiskoormuse tõttu on see siin lihtsalt kohustuslik. Panin ennast koolis veel steppi kirja (mitte steptants vaid stepaeroobika). Ilma kalli Aneteta pole see muidugi sama, mis Eestis oli, aga no olgu pealegi. Samuti algavad järgmine nädal tennise trennid. Ma ei jõua juba ära oodata, esimesi trenne. Kas ma veel midagi mäletan, peale 2 aastast pausi .. ?

Lõpetan praegu, kell on 21:10 öösel on pühapäevane päev ning kõik magavad juba.:S Nad on üli korralikud siin. Ma siin üksinda kriban veel.

Bonne nuit ! Bisoux!

Oh kooliaeg, oh kooliaeg!

Lycée Saint Gabriel

Nonii, olen tervelt ühe nädala ja 2 päeva oma uues koolis käinud ja minu suust tulevad ainult kiidusõnad. Ma olen nii rahul! Nagu pildilt näha, meenutab koolimaja suurt mõisa ning näeb väga vana välja , aga minu meelest just see muudabki ta selliseks prantslaslikuks. Mind on väga ilusti uues koolis vastu võetud. Väga, väga palju uusi sõpru, kõik on abivalmid ning sõbralikud minu vastu. Tulid juba esimesel päeval ise uudistama. Räägin küll väga suure aktsendiga ja väga valesti, aga ma üldse ei põe. Eks ma niimoodi õpingi ning eks näha on, et see isegi meeldib prantslastele. Teen nalja veidi neile ju:D Aaja üks teine vahetusõpilane, kellega veetsin kvaliteetaega Pariisi keelelaagris, on samuti samas koolis. Amanda Kanadast. Vot selle tüdrukuga saab nalja:D Hea on omavahel koolist rääkida, kuna oleme ju samas niiöelda paadis. Mul on hea meel, et me ühte kooli sattusime. Väga viis. Mõned sõbrad koolist :)

Igatahes, ma käin kirjanduse kallakuga klassis. Kus käib (trummipõrin....) 4 õpilast! Kolm tüdrukut ja mina! :D Aga pole hullu, enamus tunnid on meil siiski koos teise klassiga – matemaatika/informaatika kallakuga(15 õpilast), näiteks inglise keel, keemia, ajalugu, kehaline kasvatus – kõik, mis pole seotud kirjandusega. Ning sõpru on mul koolis igast vanuseastmest. Haha, inglise keel on üks suuuuuur nali. Prantslaste keeletase on lihtsalt naeruväärselt madal. Nad ei suuda isegi veel lugeda. Õpetaja (madame Coq:D) on minust nii pöördes ja kiidab iga tund mu aktsenti. Hakkasin õppima ka hispaania keelt . Tore, et see nädal on juba test ning ma oskan ainult öelda minu nimi on ja ma olen nii ja naa vana. Edu mulle. Töödega on siin selline lugu, et ainult 1 kord nädalas on kontrolltöö , iga reede pärast ametlikke tunde on kella 15:15 – 17:15. (I hate Fridays now.) Iga nädal erinevas aines. Kõikide klasside õpilased kogunevad suurde saali, täpselt nagu Eestis suurte eksamite moodi. See on ikka päris hirmus. See reede oli meil esimene test – prantsuse keeles. Noh...jah... Ütleks, et suur põrumine. Ma veel tulemust ei tea, aga arvan, et 20st punktist saan 4 punkti. Kahe A4 pikkuse teksti peale olid küsimused ja lõpuks vaja arutlus kirjutada. Kuna ma tekstistki aru ei saanud, siis oli ka küsimusi raske lahendada rääkimata siis arutlusest. Aga sellest pole hullu nagu mulle öeldi, hinne pole minu puhul hetkel oluline.

Kooli süsteem on hoopis midagi teistsugust kui Eestis. Nimelt koolipäev kestab kella 8.00-16.15. Selles vahemikus oled sa kohustatud veetma kooli territooriumil ning ei mingeid erandeid (pean hamba-kõhu-silma-kõrvaarsti juurde minema nagu Eestis:D ) Koolis on väga palju vabaaega. Nimelt esmaspäeviti on mul ainult 3 tundi. Üks tund on kella 9.00-10.30 ja teine tund on kella 14.00-14.40. Ülejäänud aja veedad koolis, lahendaid koduseid ülesandeid või hängid sõpradega. Ülimalt mõnus minu meelest. Täna sellele, pole mul kunagi vaja kodus ülesandeid lahendada:) Kõik sõbrad aitavad mul töid teha ning ikka uurivad kuidas see ja teine Eestis on. Õpetasin neile isegi Eesti keelseid väljendeid nagu tere ja ma armastan sind. Ning nende vaimustus minu vene keele kirjutamisoskuse üle oli mdiagi hiiglaslikku.

Kooli söök on 4-käiguline. Opaaopaa! Kõigepealt soe toit (üks kord nädalas friikartulid:P) siis valid salati, siis valid jogurti, siis valid sobiva määrdejuustu endale, siis valid puuvilja, valid joogi ning sai-sai-palju saia. Kõik prantslased pugivad toidu kõrvale vähemalt 7 viilu saia ning on samas suurepärases figuuris. Kuidas see võimalik on?:D Ma olen sellest osast loobunud koolilõunal. Pärast koolisööki on tunnike aega toitu seedida ja õues päikest võtta. Kuulame muusikat näiteks. Täna uurisid prantslased eesti muusika kohta. Vääga huvitav:D Lasin neile HU? ja Vaiko Eplikut. See oli naljakas.

Praeguseks kõik. Mul läheb suurepäraselt siin. Päike kõrvetab ning saadan teile Eestimaale ka seda kuumust siit:)

Olge tublid. Bisoux. Ma lähen nüüd lasanjet sööma....

Rugby!

Laupäeval 11.septembril, sõitsime perega siis Montpellieri, rugby võistlust vaatama, kuna mu pereisa tegeleb selle spordialaga ning on suur fänn. Ma polnud kunagi sellest alast midagi varem kuulnud ega näinud ning opaaa, üllatus oli suur-suur! Hakkasime hommikul startima ning kuna Montpellieri on mõnus 2 tunnine autosõit, siis hüppasime tee pealt läbi McDonaldsist. Jeebus, see oli hoopis midagi teistsugust kui Eestis. Seal olid puutetundlikud automaadid, kus sa siis valisid oma söögid-joogid-magustoidud, tõmbasid oma pangakaardikese läbi ning said letist oma tellimuse kätte. Ja usu või ära usu, McFlurrysi oli reaalselt 12 erinevat sorti!!! Võtsin mingi grillitud burgeri eine ja muidugi mcflurry, mis viis küll keele alla (Nagu kõik teisedki ära söödud toidud siin Prantsusmaal). Jõudsime siis Montpellieri, õues oli 30 kraadi ning palavus oli tappev (pärast õhtul kodus avastasin, et ma suutsin endale kella käe peale päevitada- kui tore!). Staadion oli hiiglaslik ning rahvamass massiivne. Fännikostüümides mehed ja naised, õlle topsid käes, suitsud ees väga ülemeelikus tujus. Istusime oma kohtadele ning mäng algas. Sinistes vormides Montpellier ja lumivalgetes vastased. Ning juba esimese 3 minuti jooksul sain juba aru, kui vägivaldne spordiala see on. Enamus aja hüppasid sportlased üksteise otsa, moodustades reaalse Himaalaja mäe, et palli kätte saada. Iga 5 minuti tagant oli vaja kedagi tohterdada ning ausalt võin öelda, et arstid jooksid sellel staadionil rohkem ringi kui sportlased ise. Kellel nina verine, kellel vaja külmakotti, kes ei suuda enam joosta jne jne. Publik oli ülimalt emotsionaalne ning karjus iga asja peale OH NO! ja YEEEEAH! Mäng lõppes loomulikult omakeste Montpellieri võiduga ning vastasvõistkonna lumivalged vormid olid poriselt pruunikad hallid. See oli väga huvitav mäng, mida vaadata publikuna, aga ma ausalt, ei tahaks kunagi sellega tegeleda. :D Need mängijad olid tõesti õnnesärgis sündinud, kellel polnud mängu lõpuks üksi hammas väljas või side mõne jäseme ümber keeratud.

St Jean d'Alcapies

Käisin täna oma külakest uudistamas ja klõpsisin pilte. Selline väike prantsuse küla mägedes. Siin ta siis on :)







Bisoux :)

Je suis chez moi :)

Ja siin ma nüüd olen, Lõuna-Prantsusmaal, St Jean-Alcapiès. USKUMATU! Seljataga on pisaratega lõpetatud keelelaager, 3 tunnine nabasügamine Gard de Lyoni raudteejaamas, 3 tunnine rongisõit imelise Prantsuse maastiku saatel ning esimene kohtumine oma vahetusperega. Kirjeldamatu tunne oli. Naerusuil võtsid ilusti vastu ja prantsuse musid(!!!) ma olen täiesti sillas sellest. :D Siin lõunas tehakse 3 põsemusi (erinevates Prantsusmaa paikades tehakse erinev arv musisid). Sõitsime siis kodu poole -mina tagapingil nagu 2 aastane, kes ootab jõuluvana – suured, suured mäed, väikesed kivist Prantsuse stiilis majad, vanad lossid, tillukesed kohvikud – nagu filmis

Gare de Lyoni's

Maja on siin suuuuuuur, mäe otsas, rõdult on vaade Püreneedele ning kauguses ilutsevad 3 vanat lossi. Ooh, kui päike loojub, siis on see lihtsalt midagi uskumatut. Mul on oma tuba + oma vannituba. Väga armas ja minimalistlik. Maja on sisustatud väga hubaselt ning prantsusepäraselt ning meil on siin bassein :) Ja appi! Prantslased käivad toas jalanõudega! See on nii harjumatu. Nende samade jalanõudega, millega õuest tullakse. Jeebus, jeebus. :S

Mu koduke:)

Mul on väga armas pere siin. Ema, isa, vend ja õde. Vennaga on mul hetkel kõige parem läbisaamine. Ta on küll 13 aastane (kuu aja pärast saab 14) , aga ta on sama pikk/suur, kui mina ning räägib väga täiskasvanlikku juttu, et mul on küll tunne nagu ma vestleks omavanusega. Õde on 12 aastane. Käime koos šoppamas:D Ema on väga avatud ja sõbralik. Ametilt õpetaja samas koolis, kus ma käima hakkan. Isa on selline tööinimene siin. Seotud kinnisvaraga. Ooja killuvend ka. Igapäev sööme hommikut, lõunat (! Justnimelt lõunat – ema ja isa tulevad spetsiaalselt töölt koju hetkeks, et kõik koos einestada) ning loomulikult õhtusööki kõik kõik koos. Sööki on muidugi megalt. Suudan ennast iga kord liiga täis süüa, aga mis ma sinna parata saan kui toit on nii maitsev. :D Ülilahe on see, et nad söövad peale igat söögikorda magustoiduks jogurtit ja juustu. Neil on reaalselt A3 suurune juustukandik mingi 15 erineva sordi juustuga, kust sa siis valid endale meelepärase tüki. Musta leiba nad ei söö, iga eine kõrvale pugivad kuiva saia. Puuviljad on siin 500 x paremad, kui kuskil mujal. Mm, mahlased ja magusad. Ja hommikusöögiks on endiselt croissandid ja šokolaadi pirukad.Mmm :P

Mu tuba :)

Juba esimesel päeval oli mu perel suur plaan valmis – kanuumatk. No mis seal ikka, ma ootasin sellist tavalist riided seljas naudin loodust eesti stiilis kanuumatka. Aga kui me kohale jõudsime, võtsid kõik ennast ujukate väele, panid vestid selga ning kiivrid (!) pähe. Asi tundus mulle siis juba kahtlane. Ma istusin koos oma õega ühte paati ning me olime kõigest 20 meetrit sõitnud, kui tuli kosk. Yeah:D Ma muidugi paaniliselt kiljusin, et me saame surma, saame surma.:D aga ei – me saime lihtsalt üleni märjaks. Sõit kestis kokku siis 7 tundi (Mm, mu käelihased) Vahetasin poole matka pealt õe välja venna vastu. Haha, sõitsime nii, et ma istusin ees seljaga sõidusuuna poole ning vend taga näoga sõidusuuna poole. Karta oli, et ta sõitis meelega üle kivide niiet me 50 korda ümber käisime. No ja suurepärane oli see, et iga möödasõitja pritsis sind aerudega – lõppudelõpuks polnud vahet, kas sa ujusid või istusid paadis. Ning mu lemmikosa:D Kuna see jõgi asus mägede vahel, ronisime me iga hiiglasliku kivi otsa, mis teepeale jäi ning hüppasime nendelt alla jõkke. Oo, milline adrenaliini laks:D Noja, ma ei saa ju unustamata jätte toitu. Iga 15 minuti tagant tehti kaldal söögipause. Krõpsud, baguettid, juust, salaami, salat, puuviljad jne. Vot see trip oli suur kogemus ning ma jäin ülimalt rahule.

Wipiiii!

Järgmine päev sõitsime kaheks päevaks Toulousi. 2 tunnine sõit mägedes (mina jälle vahtisin aknast välja „ila“ suunurgast voolamas:D) ööbisime minu kasuema õe juures. Väga tore tädi oli. Õpetasin siis oma õele ja vennale Hiina turakat mängima ning opaa nad olid üli sillas sellest mängust. Teine päev veetsime Toulusi linnas šopinguid tehes ja linna imetledes. Kuna ema oli tööl, siis oli võimalus ka lõpuks isaga aega veeta ja vestelda. Šoppasime õega ennast hulluks (eriti H&M’is) ostsime ilusad riided endale 4.septembriks, kuna siis tuleb suur pidu meie pool. Minu kasuemal ja –isal on 15. pulmaastapäev.( Kujutan juba ette, milline söömisorgia see võib olla.)

H&M

Igatahes täna on 1.september. ilusat kooliaasta algust teile seal Eestimaal. Mul hakkab kool alles 3.septembril. Ema ja isa on praegu tööl, ma õe ja vennaga omapead. Võtame rõdul päikest ja karastame ennast vahepeal basseinis. (ja praegu on september- wtf:D) Õues on tõesti tapvalt palav ning päike võtab ikka turskelt. Olge siis tublid ja ma ikka kirjutan siia blogisse oma tegemistest.
Bisoux pour vous! :)

Igaõhtune päikeseloojang rõdul :)