Rugby!

Laupäeval 11.septembril, sõitsime perega siis Montpellieri, rugby võistlust vaatama, kuna mu pereisa tegeleb selle spordialaga ning on suur fänn. Ma polnud kunagi sellest alast midagi varem kuulnud ega näinud ning opaaa, üllatus oli suur-suur! Hakkasime hommikul startima ning kuna Montpellieri on mõnus 2 tunnine autosõit, siis hüppasime tee pealt läbi McDonaldsist. Jeebus, see oli hoopis midagi teistsugust kui Eestis. Seal olid puutetundlikud automaadid, kus sa siis valisid oma söögid-joogid-magustoidud, tõmbasid oma pangakaardikese läbi ning said letist oma tellimuse kätte. Ja usu või ära usu, McFlurrysi oli reaalselt 12 erinevat sorti!!! Võtsin mingi grillitud burgeri eine ja muidugi mcflurry, mis viis küll keele alla (Nagu kõik teisedki ära söödud toidud siin Prantsusmaal). Jõudsime siis Montpellieri, õues oli 30 kraadi ning palavus oli tappev (pärast õhtul kodus avastasin, et ma suutsin endale kella käe peale päevitada- kui tore!). Staadion oli hiiglaslik ning rahvamass massiivne. Fännikostüümides mehed ja naised, õlle topsid käes, suitsud ees väga ülemeelikus tujus. Istusime oma kohtadele ning mäng algas. Sinistes vormides Montpellier ja lumivalgetes vastased. Ning juba esimese 3 minuti jooksul sain juba aru, kui vägivaldne spordiala see on. Enamus aja hüppasid sportlased üksteise otsa, moodustades reaalse Himaalaja mäe, et palli kätte saada. Iga 5 minuti tagant oli vaja kedagi tohterdada ning ausalt võin öelda, et arstid jooksid sellel staadionil rohkem ringi kui sportlased ise. Kellel nina verine, kellel vaja külmakotti, kes ei suuda enam joosta jne jne. Publik oli ülimalt emotsionaalne ning karjus iga asja peale OH NO! ja YEEEEAH! Mäng lõppes loomulikult omakeste Montpellieri võiduga ning vastasvõistkonna lumivalged vormid olid poriselt pruunikad hallid. See oli väga huvitav mäng, mida vaadata publikuna, aga ma ausalt, ei tahaks kunagi sellega tegeleda. :D Need mängijad olid tõesti õnnesärgis sündinud, kellel polnud mängu lõpuks üksi hammas väljas või side mõne jäseme ümber keeratud.