Heiehi kõigile! Nädalakene on jälle mööda lennanud...
(13 päeva PIE Cote d’Azuri/Cannes/Monaco reisini ja 83 päeva koju tulekuni...)
Mis ma tegin siis see nädal? Noo, suutsin haigeks jääda. Ma ei saa aru, juba neljandat korda see talv suutis nohu ja köha poiss mu organismi vallutada. Ma olen alati olnud raudtugeva tervisega, aga miski pärast just siin Prantsusmaal on mul koguaeg tervisega midagi viga. Ma tean, et sellel on mingi sügavam tagamõte. Ma tean...Ühesõnaga, teisipäeva ja kolmapäeva veetsin ma kodus sooja teki all. Vaatasin väikse kaasaskantava DVD mängijaga kõik majas leiduvad prantsuse keelsed filmid ära, jõin palju sooja teed ning nautisin köögi poolt pakutavaid maitseelamusi. Teate ju küll, kui üksi kodus oled, siis söö mida hing ihaldab. Köök on siin nagu žin, kes täidab kõik su soovid :P See nädal oli imeliselt soe! Kerged 25 kraadi. No tõesti selline Eesti varasuvi täiesti, aga no prantslaste jaoks kevad. Neil suvel ikka 35-40 kraadi sooja. Mõnus oli hommikul minna kooli ilma jopeta, kõik vahetunnid veeta õues muru peal lebotades ning kaarte mängides. Ses suhtes, et koolihoones sees oli külmem kui õues. Klassis lõdisesid ning õues küpsesid. Avastasin, et mu käsivarred on juba veidi tõmmumat tooni läinud, mis on igati positiivne. Reedene suur kontrolltöö oli see nädal matemaatika, mis ei läinud just kõige paremini. Mingid täiesti absurd ülesanded olid.
Pärast kooli läksin JUUKSURISSE! Jep, usu või ära usu. Üle 7 kuu. Palusin juuksuril ainult katkised otsad ära lõigata, kuna ma olin nii uhke oma pikkade juuste üle. Nojahh...kerged 15 cm läksid. Nii katki olid nad lihtsalt omadega. Algul oli küll päris kurb peeglisse vaadates, aga nüüdseks olen juba ära harjunud. Pole väga hull tegelikult. Aga hull motivatsioon on nüüd neid jälle pikaks tagasi kasvatada. Pärast juuksurit lõpetasin reede õhtu ilusti sõbrannadega linna parimas pizza-pasta-sandwidchi restoranis.
Oehh...sellised nad nüüd siis on....
Laupäeva hommikul ärkasin juba kell 11 ülesse (WOW) ning hakkasin suure õhinaga koristama. Tegin suurpuhastuse enda toas ning vannitoas. Kõik läigib nagu prillikivi nüüd. Pärast käisin tunnikese jooksmas ning siis SIIS jõudis kätte mu lemmikosa terve nädala jooksul – skype kohtumine oma MAAILMA parima perega. Ausalt, igatsus on viimasel ajal nii NII suureks kasvanud. Ma oleks nõus kas või iga oma vaba hetke veetma nendega skypedes. Lobisesin kõige viiiiiimase minutini, niiet mul jäi ainult 15 min aega ruttu leida midagi ilusat selga, teha meik ning suuta oma juuksed kuidagigi talutavasse olukorda saada. Okei 7 minutit jäin hiljaks. Keegi õnneks mind sellepärast maha ei löönud. Sõitsime naabripoisiga 20 min kaugusele asuvasse Millau linna McDonaldsi ette. Miks? Nimelt naabripoisi parimal sõbral oli sünnipäev ning ta tähistas seda veidi. Nii armas siis, et kõik teised – sünnipäevalaps ning 5 teist ülejäänud külalist- suutsid TUNNI AJASE HILINEMISEGA kohale jõuda. Me olime selleks ajaks näljast nõrkemas naabripoisiga seal McDonaldsi ees, vaadates neid hamburgeri pilte. Aga pole hullu, toit maitseski paremini pärast. Õhtut/ööd jätkasime sünnipäevalapse kodus Chatroulettis lollitamisega, karaoket lauldes, pokkerit tagudes ning kaardimaja ehitada üritades. Väga mõnus oli. Ei pidanud taaskord seltskonnas pettuma.
Praegu on pühapäev. Täiesti plaanivaba päev. Masendav. Õues sajab vihma. Toksilistvihma. Uudistes räägiti, et veidi seda Jaapanist tulevat pilve on veel õhus ning tänu sellel ongi vihm veidi mürgine. Aga inimestele ohutu. Loodan vähemalt, et homme paistab jälle päike ning tekitab suvetunnet. Kui päike särab, siis särab ka minu tuju!!! See lihtsalt on nii miskipärast.
Polegi rohkemat uudist uut. Emme näitas mulle laupäeval webcamiga meie kodu aknast avanevat vaadet. Teil on ikka veel lumi maas:/ Kui kurb. Ma saadan teile siis seda päikest siit, et teil ka hakkaks ka juba suvi paistma. Näed sa, päike tuligi vihmapilvede vahelt välja. Ma armastan sind, Päike!
Üksõhtu koos päikesepaistega koolist koju jalutades...
Bisoux teile!
No comments:
Post a Comment