Vaheaeg ... Jälle !!!

Heihei, mul on jälle vaheaeg käes. Nagu ma just poleks tulnud ju nädalaselt puhkuselt vahemere äärest...hihi:D Aga üks nädal sai siis veel suure päikesega koolis käidud ja nüüd siis jälle 2 nädalane puhkus. Kui ma nädal aega koolist puudusin, siis sain selle ajaga 3 sõnumit koolikaaslastelt, et appi kui imelik on koolis käia, kui sind pole:) armasarmas. Ning esmaspäeval siis kooli laekudes joosti mind kalli-musirallidega ümber...:) Igatahes vaheaeg sai ilusti suurelt alustatud, nimelt nädalavahetusel toimus korraga lausa 4 erinevat vaheaja alguspidu. Eiei, ega ma nüüd kõigil ei käinud:D pidi siiski ühe valima. Nõme, et neid nii palju korraga oli, kuna kõik sõbrad olid laiali erinevates kohtades, aga no pidu oli siiski siiani üks parimaid. Esiteks, kuna ilmad nii mõnusalt soojad on, siis toimus pidu õues. Kohal oli jälle umbes 300 inimest nagu külapidudel kohaselt, aga nüüd oli kohal ka pisike tivoli ning suhkruvati, friikartulite ja burgerite putkakesed. Ühes suures saalis mängis bänd ning suur rahvamass keerutas jalga. Nagu pisi-õllesummer. Üllatusin väga, et paljud paljud inimesed tulid vastu ning hüüdsid mulle:“Sa oled see eestlane ju!“ Nojah, :D olen küll ja kes sa oled? Pisike kuulsusepisik on juba küljes. Sai jälle palju uusi tutvusi tehtud, mis on väga väga hää. Ühesõnaga jäin väga rahule selle õhtuga. Tõmblesin koguaeg ühe grupi juurest teise juurde, sai nalja visatud ning kell 4 öösel pidi kahjuks kodus olema. Mu kallis Montpellieri sõber oli lahke autojuht olema mulle ja mu naabripoisile:) tänud tänud.

Igatahes järgnevad päevad: pühapäev ja esmaspäev möödusid munadepühaliselt. (Loe parimatest söökidest laokil pidulaua taga maovenitamine.) Prantslased mune ei värvigi. Ausaltöeldes, ei näinud ja ei söönud ma ühtegi päris muna. Neil on teemas šokolaadimunad. Lugu siis selline: pühadejänes on peitnud aeda šokolaadimune ning kõik lapsed otsivad need üles ning pärast söövad ära. Päris huvitav komme minu meelest. Nõme oli ainult see, et päikese tõttu olid munad suht ära sulanud ja no pärast pidi neid külmkapis veidi külmutama... 2 päeva sõime siis järjest. Esimene päev meie kodus, teine päev vanaisa pool kogu suguvõsaga. Teisipäeval pärast neid õgimispäevi, ei tahtnud ma enam toitu nähagi. Nimelt ma ei söönudki teisipäeval mitte suutäitki ning ma ei tundnud kordagi kõhukorisemist. Magu oli vist endiselt seedimas eelmiste päevade jääke.

Aga mis ma tegin teisipäeval? Nimelt ilus ilm kutsus õue, mõtlesin jalutama minna. Läksingi. Aga no kui ma tavaliselt käin jalutamas umbes 15-20 minutit (Selle ajaga jõuan oma kodukülale juba 10 tiiru peale teha ...) siis oli see päev tuju minna kuhugi kaugele. Põhiidee oli see, et iga tee viib kuhugile.... Leidsin ühe kruusarajakese, mis oli kunagi olnud raudtee. Nüüdseks kaetud killustikuga. Jalutasin jalutasin, Ipod uue suurepärase Lykke Li albumiga kõrvas laulmas. Ja no loomulikult üksinda tantsides ning suud kaasa maigutades koos nende lauludega. Ma olen suht kindel, et ma pole ainuke, kes niimoodi lauludesse sisse elab üksinda kuskil tänaval jalutades... Kirjeldamatu rahulolu tunne oli kuidagi peal. Vaadates neid mägesid ümberringi, päike nahka pruunistamas ning jalutades aina edasi ja edasi teadmata, kuhu välja jõuad. Olin täpselt 1h 45min jalutanud mööda seda kruusateed, kui jõudsin ei kuhugi mujale välja, kui oma kodulinna St Affrique:D Jalutasin kooli juurde, nägin seal sõpru, läksin tere ütlema. Küsisid, mis ma linnas teen? Vastasin, et ei tea isegi. Hakkasin lihtsalt jalutama ühte rada pidi ning üks hetk olin linnas. Sai nalja jälle. Aga no siis oli muidugi vaja ju koju tagasi jõuda. Pärast sellist matka olin ma päris väsinud ja see JANU! Mu kurkkuivas metsikult. Aga ma ju ei olnud ju ei raha ega mobiili kaasa võtnud. Ja mu valged papist 9 eurosed H&M papud hõõrusid ville jalgadele. Mis siis ikka, hambad risti hakkasin sama teed tagasi kõndima. Kõndisin, kõndisin, kuni tegin puhkepausi ühe teeääres oleva pargipingi peal. Ja siis:D haha, mai tea, kas mingi saatusemäng, aga nimelt mul olid ju klapid peas ning üks hetk laulu vahetuse ajal tekkis 20 sekundiline vaikusepaus ning mida ma kuulsin? Vee vulinat. Vaatasin selja taha ning ma nägin mäenõlvaku seest välja voolavat allikat! No see pidi ju saatus olema:D Mõnus jääkülm karastus oli ja janu sai võidetud 1:0. Ülejäänud tagasitee läks päris kiiresti (v.a hõõruvad tossud). Koju jõudes lugesin kokku 8 villi jalalabadelt ning täna olen invaliid. Ei kõnni. Matkakogupikkuseks tuli kokku siis 26 km ning 4 ja pool tundi jalutamist...Ei ma ei kurda. Ma väga uhke enda üle. Väike trenn ka ja no kuidas öelda, tundsin ennast veidi nagu teises maailmas olevat..

Ja soovitan väga, väga soojalt Lykke Li uut albumit Wounded Rhymes.
Lemmiklaulud hetkel Rich Kids Blues, I Follow Rivers ja I Know Places.
Lykke Li on lihtsalt....suurepärane. Üks kord kuulad teda, saad endale sõltuvuse. Ma pole isegi tema eelmisest albumist veel ära tüdinenud. Suur respect tema vastu.

Tänase kolmapäevase päeva olen ma veetnud (piinlik öelda) arvutis istudes. Nimelt koostan reisiplaane oma Prantsusmaa viimaseks nädalaks, kui mu vanemad ja väike venna tulevad siia minu juurde. Otsin linnasid, mida külastada ning kõige raskem – leida sobivad hotellid. Ma nii ootan juba seda nädalat. Praegune plaan on alustada minu tillukesest kodukülast St Jean d’Alcapies’ist ja St Affrique’st edasi suunduda suurtematesse linnadesse Montpellieri, siis Sète’sse, Carcassonne ja lõpetades Toulous’ist, kust me siis 18.juuni hommikul lennukiga Eestimaa poole hakkame lendama ning kogu minu aastakene Prantsusmaal lõpu saab.
Aga sinna on veel aega. Tervelt 1 kuukene veel kõigest viimast võtmist. Kõigepealt üritan nautida oma viimast vaheaega. See nädalavahetus on juba suurelt ära plaanitud. Nimelt jätan kodu maha ning lähen klassiõe poole 3 päevaks elama. Reedel peab ta oma sünnipäeva ning eks loodame siis väärilise peo maha panna. Noja kuna järgmine õhtu/öö toimub tema kodukülas suur külapidu, siis veedan päeva tema pool ning õhtul koos järgmisele peole:) Mõnuuuus. Ja kõhutunne ütleb, et see saab hea nädalavahetus olema.

The end. Pean nüüd õhtusöögi lauda laekuma. Õõhh...miks inimesed söövad?

Bisoux! Olge rõõmsad!

PIE'ga Lõuna-Prantsusmaal 2011

Hei kõigile! Olen tagasi elu parimalt nädalaselt puhkuselt Cote d’Azurilt, Canne’st, Nice’st ja Monacost kõigi 2010/2011 aastaste vahetusõpilsatega Prantsusmaal. Veidi kurb, et see kõik läbi sai, sest need 7 päeva olid lihtsalt imelised! Reedesel hommikul, lahkuminemishetkel, kui me kõik oma kohvritega rongijaama ees seisime, siis me kõik nutsime. See oli nii kurb. Ma lihtsalt vihkan neid hüvastjätmis hetki, kui sa tead, et enam te mitte kunagi ei näe. No eks me muidugi ju lubasime üksteisele, et me saame kunagi veel kokku, aga no eks te saate isegi ju aru, et selliseid lubadused jäävad tavaliselt ainult lubadusteks...

Igastahes, laupäeva hommikul oli siis minek. Päike säras, suve lõhn oli õues ja nii mõnus oli üksi reisida, vaadata bussiaknast mööduvaid mägesid ja kuulata hääd muusikat Ipodist. Buss->rong->buss. Pärast esimest bussi oli mul 1,5 h Montpellieris aega rongini. Sõin lõunasöögi mcdonaldsis ning ülejäänud aja lebotasin kohalikus pargis rohelise muru peal päikest võttes. Rongiga sõidetud oli mul ainult 15 minutit aega leida buss üles. Noja mis te arvate, et ma leidsin? Oo ei:S Jäingi bussist maha. Üli paanikas olin. Aga no prantsuse keel suus, lõpuks sain teada, et see buss käib iga 15 minuti tagant. Huhh, see läks hästi. Jõudsin lõpuks lõpp-punkti ehk meie kõigi kohtumispaika. No seda emotsiooni ei ole võimalik kirjeldada, näha kõiki sõpru üle 7 kuu!!! Kuidas kõik olid kosunud ja muutunud. Ja kõik rääkisid prantsuse keelt! Me lihtsalt kiljusime, kargasime, nutsime. See oli midagi unustamatut. Ja no nägin ilusti ära, et ma pole ainuke vahetusõpilane hea toidu peal :D Rongijaamast sõitsime 3 tundi bussiga oma hotelli. Aga see aeg lendas silmapilgutamata, kuna nii palju oli rääääääkida. Meie majutuspaik oli väga armas. Koha nimi oli Cap d’Ail. Suur territoorium mäe nõlvakul koos kämpingute, söökla, diskosaali, korvpalli-jalgpalliväljaku ja ping pongiga. Igaltpoolt avanes vaade vahemerele. Olin ühes toas koos 2 soomlase, 1 taanlase ja 1 jaapanlasega. Taaskord avastasime soomlastega eesti ja soome keele sarnasusi. :D Mina puhun suomi, mina olen lihava ja auriko paista... Aga mu põhigrupiks kujunes välja ameeriklased. Kanadast ja ühendriikidest. Rääkisime prantsuse-inglise keelt pudipadi segamini. Ausalt, enam ei pane üldse tähele, mis keeles räägid:D Ja nendega sai niiiiiiiiiiii nalja. Istusime kella 3ni iga öö üleval. Kohal olid veel vahetusõpilased Austraaliast (ülistiilsed tüdrukud otse Sydney’st) Taist, Kolumbiast ja Mehhikost. Nimetasin juba kohtade nimed ära, kus me ära jõudsime käia. Ülihea oli see, et igapäev hoiti meid ainult 1 või 2 tunnikest koos ekskursioonide jaoks ning pärast seda oli kurguauguni vaba aega šopinguteks, söömiseks ja rannas peesitamiseks/ujumiseks.(viimane päev Cannes 7 h vaba aega:D) Jah me reaalselt võtsimegi bikiinides päikest ja ujusime! Rannahooaeg oli igatahes täies hoos, sest inimesi oli nii et tapab. Ja ma pole kunagi nii sinist vett näinud nagu Canne rannas mööda Inglaste promenaadi! Külastasime Monaco kuningalossi, ühte parfümeeria tööstus ( avastasin, et mu issi on juba neid hiiglakalleid parfüüme koju vedanud:D) klaasipuhumis tehast ja niisama ilusaid vaateid. Need loodusvaated olid tõesti kirjeldamatud. Võin ausalt öelda, et ma pole ilusamas kohas käinud. Kui mul oleks võimalus, ma pakiks kohe kohvrid kokku ning koliks sinna elama. Ja need majad mäenõlvakutel, üks uhkem kui teine...nägime ka näiteks Walt Disney ja Bono maja...Toidukoha pealt, et me lihtsalt nautisime 100ga kõike! Arutasime just, et milleks põdeda lisakilode pärast. Mitu korda sa ikka elus oled sellistes kohtades sellise söögiga. Naudi täiega! Igapäev valisime sobiva restorani (ameeriklastega koos olles oli see värk, et nad istusid esimesse ette juhtuvasse restorani, mis sattus olema just kõik kallim....aga no olgu....keele viisid nad ikka alla) ning pärast sõime iga tunni aja tagant jäätist. Mmm, snickersi, kinder surprise, hubba bubba maitselised jäätised... Supermarketitest ostsime igasugust pahna: küpsiseid,chipse, komme ning pugisime neid pärast hotellis südaöösel. Ka sööklas olid taaskord 5 käigulised õhtusöögid praad, salat, jogurt, juust, sai, magustoit... Ning 2 tundi pärast õhtusööki sai veel pannkooke või vahvleid nutellaga. Need olid seoses diskotega. Jep, igaõhtu toimus meil disko. Hea muss, diskolambid, kõik valged esemed helendasid ning pakuti pannkooke ja vahvleid nutellaga. AH JAAA!:D Seal samas hotellis ööbisid samal ajal ka grupp noori itaallaseid ja hispaanlaseid. Opaa, kui ilusad poisid olid;) Noja disko oli tänu nendele 10x parem ka:D obvious. Plaate keerutas seal ehtne DJ, kelle käest sai ka soovilugusid küsida (ameeriklastega küsisime iga päev Shots, Shots, Shots!:D) Üksõhtu toimus ka Music Quiz võistlus ehk pidi laule ära arvama. Itaalased võitsid kahjuks, aga hispaanlastele tegime me ära:D Ning üks õhtu käis meil ka mustkunstnik külas. Kasvatajad olid meil väga lahedad. Kolm 20 aastast noort. Nad olid tõesti väga noortemeelsed ja ei olnud üldse kurjad:) Nad on isegi facebooki sõbrad kõigil nüüd:D Vot. Meie puhkuse hümniks kujunes välja Rebecca Blacki – Friday. Ärge isegi küsige, kuidas see juhtus. Lihtsalt kõik olid seda kuulnud ning kõik laulsid seda koguaeg...Muidugi nagu halvustavalt ja huumoriga. Meie puhkuse põhimänguks kujunes välja Suck&Blow, mida me võisime lihtsalt 3ni öösel mängida ja samas kõhukrampidesse surra, sest see oli niiiiii naljakas. Kindlasti õpetan seda Eestis edasi:D Eriti pidudel... Ajaa, ma unustasin mainida, et ma olin AINUKE vahetusõpilane 40 seast, kellel oli aktsent! Lõuna-Prantsuse aktsent. Küll see tegi teistele nalja ja nad isegi veidi kiusasid mind selle pärast, aga no ma olen niiiii harjunud juba. Elan ju siin keskkonnas, kus kõik räägivad aktsendiga. Eks see veidi halb on, kuna kõik Pariislased ja teised põhjas elavad prantslased, peavad seda maakate aktsendiks...

Vot. Aga ma ei oskagi rohkem midagi lobiseda. Suutsin selle 7 päevaga teha 700 pilti, igapäeva kohta siis 100 pilti. Samuti vahel niisama filmisin ning tuli mõte panna need kokku üheks 6 minutiliseks. Nüüd on mul väike video ka mälestuseks...Mul on tõesti kurb, et see kõik läbi sai. Pärast bussi->rongi->bussiga koju sõites pisarad veidi voolasid ning seda vahetuspere juurde tagasi minemis tunne absoluuuuutselt puudus. Mida lähemale kodu poole jõudsin, seda kurvemaks muutusid...Aga no elu on selline. Iga asi saab ükskord otsa. Ja miskipärast just need KÕIGE PAREMAD AJAD, mööduvad kõige, kõige kiireimini...

Inglaste promenaad Cannes

Mu Ameeriklastest homied:)

Monaco

Tükike parki meie hotelli territooriumist

Iga öine disko!!!

Kogu grupp pildil :)

Ilmselgelt sööme restoranis...

Soomlased ja Kanada poiss ujuvad:D

Cannes

Üks öö magasime õues...

šopingutuuuuuurid :P

Käisime moodsa kunsti muuseumis ka Nice's:) Vabatahtlikult omast vabast ajast!!!

Nice's

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Minu meelest tõesti paistavad need emotsioonid piltidelt ilusti välja:) Ma tunnen nendest 7 päevast juba nii nii puudust....

Bisoux!

J'adore la France!

AINULT 1 PÄEV VEEL JA SIIS COTE D'AZUR, CANNES JA MONACO HOIDKE ALT!!! Ma niii ootan juba:):):) ma olen seda juba kannatamutult detsembrist saati oodanud ja juba on see kõik käega katsutav...

J'adore la France, j'adore la France! Miks? NO NEED ILMAD! Selline tunne nagu oleks kuskil puhkusereisile palmi alla sõitnud. Ainult, et see siin pole mingi nädalane Egiptuse reis, vaid 2 kuu pikkune elu! See on lihtsalt niiii lahe! Vabandused, aga ma alustan jälle ilma jutuga. Lihtsalt, kui ma enne rääkisin palmisaarest, no siis ausalt nüüdseks elan ma juba palmi-palmi-palmisaarel. Sest päike on otsustanud minna veelgi kuumemaks.Taevas on iga päev olnud pilvitu ning päike kõrvetavalt kuum. Liiiiiiiga kuum. Ausalt. Lauspäikse käes 32 kraadi. Ooja, heheee, see pole ju veel midagi. Neil kütab juunis siin 40ni:):):):):) Ma olen veendunud, et ma suren enne välja siin...Käin koolis lühikeste pükste ja maikaga. Ja teisipäeva õhtul koolist koju jõudes, olid mu õlad punased ja valutasid. Aga AGA nüüdseks neljapäeva õhtuks on nad PRUUNIKS MUUTUNUD! SUPER!:) Aga nõme see, et no maika on selga päevitatud:D ja rinnahoidjate paelad. Aga no koolis väga ei kisu endal õlgu paljaks ju. Mis teha. Kannan igapäev endal nüüd päikesekreemi kotis kaasas, mis sõpradele teglt päris nalja teeb ja mulle ka juuu:D aga no mis teha, väike eestlane pole harjunud. Praegu vaatan, et ka mu jalad eriti põlved on punakat tooni. JA ma mõtlen sellele, ET seal Cote d'Azuril, Cannes ja Monacos on ju VEEL VEEL SOOJEM! Vahemere ääres ju. Uhhhh, no edu mulle:) Ma olen veendunud, et ma neegrina Eestimaale tagasi naasen. Muidu olen paljudelt kuulnud, et tavaliselt aprilli algul neil juba nii suvi käes pole, aga miskipärast just see aasta on niiviisi. Ei pole paha:D mulle sobib. Ja no MA SAADAN TEILE SEDA PÄIKEST SINNA EESTIMAALE, ET SEE LUMI JUBA KÕIK ÄRA SULAKS NING KEVAD TÄIES HIILGUSES KÄTTE JÕUAKS!!! Kole imelikult kaua on see juba Eestimaal niiviisi kestnud:/ Muidu jah. Kool on niii suurepärane. Selliste ilmadega on lihtsalt tuju eriti ülemeelik ja need pärast kooli linnas päikese käes lebotamised enne bussi peale minekut - kvaliteetajad. Rämpstoit, päike ning palju naeru sõpradega - mida veel elult tahta. Klassiõdedega saime ka oma TPE esitluse ära lõpetatud. Ma polegi sellest rääkinud. Nimelt kõik õpilased peavad 3 või 4 liikmeliste gruppidena septembrist ehk kooliaasta algusest võtma mingi teatud teema, mille kohta nad teevad siis 7 kuud põhjalikult uurimusi ning koostavad sellest väga põhjaliku ettekande. Esitad seda siis aasta lõpus kõikidele õpetajatele. Esitlus peab olema nii inglise, kui ka prantsuse keeles, pead peast rääkima, powerpoint tagataustaks ning kogu esitlus peab olema nagu väike näitemäng. Meie tegime teemal "Pop kunst" ning põhipoint oli selline, et mina mängisin iseennast, eestlasest vahetusõpilast Prantsusmaal, kes ei ole Pop kunstiga eriti kursis, kuna Eesti oli ju selle kunstisuuna ajal Vene võimude all ning raudse eesriidega eraldatud läänemaadest. Niiet mina olin nagu väike totukene seal, kes uuris klassiõdede käest Pop kunsti kohta infot. Olime ise riietatud 60ndate stiilis ning ka soengud ja meigid olid vastavad. Puhvis juuksed ning tulipunased huuled. Esitlus õnnestus väga ilusti. See on hää, kuna see annab väga kaaluka hinde klassilõpu eksamile.

Vot rohkem polegi midagi lobiseda. Homme teen oma suure reedese töö ära - see nädal õnneks inglise keeles - lebo. Siis pärast kooli sõpradega linnas, läheme restoranitama, pizzasid, pastasid ja sandwiche pugima, õhtul pakin oma reisikotid kokku ning laupäeva hommikul vara, vara hommikul reisile! Pean üksinda Cote d'Azurile sõitma. Selleks pean kõigepealt bussiga ühe otsa sõitma, siis bussi rongi vastu vahetama ning lõpuks jälle bussi vastu vahetama. Loodan, et ära ei eksi;) Tõmban hetkel, IPodi head ja paremat uut muusikat täis. Pikk reis ju ees. No ja ma kaon neti maailmast nädalaks siis ära. Kuna korraldajad mainisid juba meile ära, et kohalikus hotellis WIFI't pole. Niiet jätke kõik oma läpakad koju! :D nice. Aga ma ei kurda üldse, sest see nädal saab olema IMELINE! Mu kõhutunne ütleb seda...

Bisoux ning PALJU PALJU PÄIKEST! :)

Spordinädal

Appi mul on nii valus kribada. Nimelt mu randmed, mu käe lihased. AII.....Mul kujunes see nädalavahetus uus kodu välja - St Affrique tennisekeskus. Laupäeval olin kella 2st päeval poole 12 öösel seal ning pühapäeval juba kell 9 hommikul tagasi kuni kella 3ni päeval... Sai mängitud vähemalt 10 väikest matchi nii üksinda kui ka grupiga. Üksi võitsin, koos meeskonnaga kaotasime. Hetkel, kui polnud minu kord võistelda, mängisin üksi seina vastu. Niiet ei imesta, et mu käed niiiiii valusad on! Luapäevase võistluspäeva lõpetasime kõikide mängijatega laua taga süüüüüüüüüües! Pizzad, grillvorstid, salatid, friikartulid, koogid, crepid:P See oli kõik nii mõnus, ühendab ju kõiki tennisekeskuse liikmeid. Täiskasvanud olid väga huvitatud minust ning lobisesin vähemalt tund aega nendega. Esitasid mulle igast küsimusi. A la, kus see Eesti õigupoolest asub ja mis pealinn on ja te ikka Euroopa Liidus ka v? Mind ikka hämmastab, kui väikse silmaringiga osad on. Nagu Euroopat võiks ikka tunda ju. Tahtsid eesti keelt kuulda, rääkisin veidi neile...muidu mõlemad päevad olid super ilmaga! +27 kraadi ja lauspäike. Olingi lühikeste pükste ja maikaga. :) Kadestage!

Aga koolinädal möödus väga suurepäraselt. Ilmad olid super suvised. Toit oli hää ja nalja sai kõvasti. Reedene suur kontrolltöö oli ajaloos 1.maailmasja peale. Kirjutasin lausa 3 A4 lehekülge teksti. hõhõhõ, kõhutunne ütleb juba, et saan õpetajalt ilusti kiita. Reedel tulid meile kooli külla 20 noort poolakat. Kool oli nii elevust täis. Kõik prantslased imestasid - appi nad on nii valged. Olid tõesti väga valge nahaga ja blondid. Kuigi ma tulen ju veel rohkem põhjast, aga ma olen miskipärast loomulikult veidi tõmmu, pruunide silmade ja juustega.

See nädal on väga sportlikult möödunud. Esmaspäevast neljapäevani võtsin ennast ilusti kokku ning käisin pärast kooli jookmas. Reedel võtsin puhkepäeva, kuna jalad andsid veidi valu tunda ning nädalavahetusest juba rääkisin. Tennis, tennis, tennis. Nüüd pühapäeva õhtul on ka veel plaan jooksmistiir teha. Käed on küll täiesti surnud, aga no need ei takista mul jalgadele tuld anda...

Sain oma eelmise trimestri tunnistuse ka kätte. Kirjutan teile siia ülevaate:) (endiselt ikka 20 palli süsteemis)

Aine................................Minu hinne....................Klassikeskmine

Inglise keel.......................15,38.....................................12,38 Ajalugu/Geo....................16,50....................................11,60
Matemaatika...................12,50...................................14,44
SVT(keemia,füüsika)........11.......................................13,58
Kesmine kokku.................14,87...................................12,28

No super hinded minu meelest. Klassikeskmisest isegi rohkem:) Aga rohkem polegi mdiagi kribada. Panen teile silmailu möödunud nädalast:)

Tere tulemast Saint Gabriel'i Gümnaasiumisse

See kool on lihtsalt täis sõbralikkust ja soojust:)

Tavaline koolilõuna:P

Ja mu kõige ilusam Camille <3 Ja ta ei luba mul koju tagasi tulla muide:)