Vaheaeg ... Jälle !!!

Heihei, mul on jälle vaheaeg käes. Nagu ma just poleks tulnud ju nädalaselt puhkuselt vahemere äärest...hihi:D Aga üks nädal sai siis veel suure päikesega koolis käidud ja nüüd siis jälle 2 nädalane puhkus. Kui ma nädal aega koolist puudusin, siis sain selle ajaga 3 sõnumit koolikaaslastelt, et appi kui imelik on koolis käia, kui sind pole:) armasarmas. Ning esmaspäeval siis kooli laekudes joosti mind kalli-musirallidega ümber...:) Igatahes vaheaeg sai ilusti suurelt alustatud, nimelt nädalavahetusel toimus korraga lausa 4 erinevat vaheaja alguspidu. Eiei, ega ma nüüd kõigil ei käinud:D pidi siiski ühe valima. Nõme, et neid nii palju korraga oli, kuna kõik sõbrad olid laiali erinevates kohtades, aga no pidu oli siiski siiani üks parimaid. Esiteks, kuna ilmad nii mõnusalt soojad on, siis toimus pidu õues. Kohal oli jälle umbes 300 inimest nagu külapidudel kohaselt, aga nüüd oli kohal ka pisike tivoli ning suhkruvati, friikartulite ja burgerite putkakesed. Ühes suures saalis mängis bänd ning suur rahvamass keerutas jalga. Nagu pisi-õllesummer. Üllatusin väga, et paljud paljud inimesed tulid vastu ning hüüdsid mulle:“Sa oled see eestlane ju!“ Nojah, :D olen küll ja kes sa oled? Pisike kuulsusepisik on juba küljes. Sai jälle palju uusi tutvusi tehtud, mis on väga väga hää. Ühesõnaga jäin väga rahule selle õhtuga. Tõmblesin koguaeg ühe grupi juurest teise juurde, sai nalja visatud ning kell 4 öösel pidi kahjuks kodus olema. Mu kallis Montpellieri sõber oli lahke autojuht olema mulle ja mu naabripoisile:) tänud tänud.

Igatahes järgnevad päevad: pühapäev ja esmaspäev möödusid munadepühaliselt. (Loe parimatest söökidest laokil pidulaua taga maovenitamine.) Prantslased mune ei värvigi. Ausaltöeldes, ei näinud ja ei söönud ma ühtegi päris muna. Neil on teemas šokolaadimunad. Lugu siis selline: pühadejänes on peitnud aeda šokolaadimune ning kõik lapsed otsivad need üles ning pärast söövad ära. Päris huvitav komme minu meelest. Nõme oli ainult see, et päikese tõttu olid munad suht ära sulanud ja no pärast pidi neid külmkapis veidi külmutama... 2 päeva sõime siis järjest. Esimene päev meie kodus, teine päev vanaisa pool kogu suguvõsaga. Teisipäeval pärast neid õgimispäevi, ei tahtnud ma enam toitu nähagi. Nimelt ma ei söönudki teisipäeval mitte suutäitki ning ma ei tundnud kordagi kõhukorisemist. Magu oli vist endiselt seedimas eelmiste päevade jääke.

Aga mis ma tegin teisipäeval? Nimelt ilus ilm kutsus õue, mõtlesin jalutama minna. Läksingi. Aga no kui ma tavaliselt käin jalutamas umbes 15-20 minutit (Selle ajaga jõuan oma kodukülale juba 10 tiiru peale teha ...) siis oli see päev tuju minna kuhugi kaugele. Põhiidee oli see, et iga tee viib kuhugile.... Leidsin ühe kruusarajakese, mis oli kunagi olnud raudtee. Nüüdseks kaetud killustikuga. Jalutasin jalutasin, Ipod uue suurepärase Lykke Li albumiga kõrvas laulmas. Ja no loomulikult üksinda tantsides ning suud kaasa maigutades koos nende lauludega. Ma olen suht kindel, et ma pole ainuke, kes niimoodi lauludesse sisse elab üksinda kuskil tänaval jalutades... Kirjeldamatu rahulolu tunne oli kuidagi peal. Vaadates neid mägesid ümberringi, päike nahka pruunistamas ning jalutades aina edasi ja edasi teadmata, kuhu välja jõuad. Olin täpselt 1h 45min jalutanud mööda seda kruusateed, kui jõudsin ei kuhugi mujale välja, kui oma kodulinna St Affrique:D Jalutasin kooli juurde, nägin seal sõpru, läksin tere ütlema. Küsisid, mis ma linnas teen? Vastasin, et ei tea isegi. Hakkasin lihtsalt jalutama ühte rada pidi ning üks hetk olin linnas. Sai nalja jälle. Aga no siis oli muidugi vaja ju koju tagasi jõuda. Pärast sellist matka olin ma päris väsinud ja see JANU! Mu kurkkuivas metsikult. Aga ma ju ei olnud ju ei raha ega mobiili kaasa võtnud. Ja mu valged papist 9 eurosed H&M papud hõõrusid ville jalgadele. Mis siis ikka, hambad risti hakkasin sama teed tagasi kõndima. Kõndisin, kõndisin, kuni tegin puhkepausi ühe teeääres oleva pargipingi peal. Ja siis:D haha, mai tea, kas mingi saatusemäng, aga nimelt mul olid ju klapid peas ning üks hetk laulu vahetuse ajal tekkis 20 sekundiline vaikusepaus ning mida ma kuulsin? Vee vulinat. Vaatasin selja taha ning ma nägin mäenõlvaku seest välja voolavat allikat! No see pidi ju saatus olema:D Mõnus jääkülm karastus oli ja janu sai võidetud 1:0. Ülejäänud tagasitee läks päris kiiresti (v.a hõõruvad tossud). Koju jõudes lugesin kokku 8 villi jalalabadelt ning täna olen invaliid. Ei kõnni. Matkakogupikkuseks tuli kokku siis 26 km ning 4 ja pool tundi jalutamist...Ei ma ei kurda. Ma väga uhke enda üle. Väike trenn ka ja no kuidas öelda, tundsin ennast veidi nagu teises maailmas olevat..

Ja soovitan väga, väga soojalt Lykke Li uut albumit Wounded Rhymes.
Lemmiklaulud hetkel Rich Kids Blues, I Follow Rivers ja I Know Places.
Lykke Li on lihtsalt....suurepärane. Üks kord kuulad teda, saad endale sõltuvuse. Ma pole isegi tema eelmisest albumist veel ära tüdinenud. Suur respect tema vastu.

Tänase kolmapäevase päeva olen ma veetnud (piinlik öelda) arvutis istudes. Nimelt koostan reisiplaane oma Prantsusmaa viimaseks nädalaks, kui mu vanemad ja väike venna tulevad siia minu juurde. Otsin linnasid, mida külastada ning kõige raskem – leida sobivad hotellid. Ma nii ootan juba seda nädalat. Praegune plaan on alustada minu tillukesest kodukülast St Jean d’Alcapies’ist ja St Affrique’st edasi suunduda suurtematesse linnadesse Montpellieri, siis Sète’sse, Carcassonne ja lõpetades Toulous’ist, kust me siis 18.juuni hommikul lennukiga Eestimaa poole hakkame lendama ning kogu minu aastakene Prantsusmaal lõpu saab.
Aga sinna on veel aega. Tervelt 1 kuukene veel kõigest viimast võtmist. Kõigepealt üritan nautida oma viimast vaheaega. See nädalavahetus on juba suurelt ära plaanitud. Nimelt jätan kodu maha ning lähen klassiõe poole 3 päevaks elama. Reedel peab ta oma sünnipäeva ning eks loodame siis väärilise peo maha panna. Noja kuna järgmine õhtu/öö toimub tema kodukülas suur külapidu, siis veedan päeva tema pool ning õhtul koos järgmisele peole:) Mõnuuuus. Ja kõhutunne ütleb, et see saab hea nädalavahetus olema.

The end. Pean nüüd õhtusöögi lauda laekuma. Õõhh...miks inimesed söövad?

Bisoux! Olge rõõmsad!