Taaskohtumine perega

10.06.2011. Laupäeva hommik, kella 07.00 äratuskella helina peale silmi avades olin voodist krapsti püsti ja ootusärevus kasvas sekundiga. Nimelt kell 07.40 väljus buss St Affrique linnast Toulousi, et minna lennujaama oma vanematele vastu. Sõitsid mulle Eestist Prantsusmaale järgi:) Mõnus 3 ja poole tunnine bussisõit selle mägise Prantsusmaa looduse saatel kaaslaseks IPod parimate prantsuse lugudega. Jõudsin kell pool 12 lennujaama ning mul oli täpselt pool tunnikest aega vanemate lennuki saabumiseni. Istusin siis pingile ootama ja no ma olin niii närvis. Käed higistasid ja ma värisesin. Ma ei olnud neid näinud ju siiski 10 kuud! Ja igatsus oli niii suur. Ja siis kui lõpuks nad lennukilt maha tulid. Muidugi nägin issit kõigepealt, aga tema ees mulle vastu jooksvat väikest venda ma loomulikult ära ei tundnud:D Ta oli nii pikaks kasvanud. Väiksed õnnepisarad ja tugevad tervituskallid. No see oli imeline hetk. Ja üli naljakas oli eesti keelt rääkida ja kuulda. Ma ju mõtlesin täiesti prantsuse keeles veel. Laenutasime siis edasi auto lennujaamast ning võtsime suuna minu kodulinna pool. Tee peal tegime väikse pikniku vabas looduses super mägede vaatega. Ostsime supermarketist minu valiku järgi super kitsejuustu ja salaamit ning pagariärist värseklt ahjust tulnud pika sooja baguetti ning voila! piknik missugune:) Edasi tegin neile ekskursiooni oma kodulinnas. Nägid ära kõik mu kooli, põhikohvikud, kiriku ja selle prantsasliku linna tänavad.
Edasi kohtus minu pere mu vahetusperega. Suhtlesid omavahel inglise keeles ja no loooooomulikult said tunda neid meie õhtusööke. Tegime pannkoogi õhtu. Kõigepealt soolased, siis magusad pannkoogid ja siis magustoiduks creme brulé. Teine õhtu tegime raclette'i õhtu (juust, mille sa lased panni peal ära sulatada ja siis sööd koos vorstiviilude ja kartulitega)magustoiduks seekord sokolaadivaht. No nad said väga hästi aru, mida ma pidin need 10 kuud seal läbi elama.:D

Vahetuspere näitas meile ilusamaid paiku Kesk-Püreneede rajoonis, minu kodurajoonis. Ilusamaid külasid, maailma suurimat Millau silda, kuulsaima sinihallitusjuust Roqueforti koopaid jne.




Vahetusperega ilusti hüvasti jäetud, sõitsime mu emme, issi ja pisikese vennaga tervelt üheks nädalaks isekesti Lõuna-Prantsusmaale iseseisvalt puhkama. Kõigepealt võtsime loomulikult suuna Montepellieri poole, kuna tahtsin seda ilusat üliõpilaslinnakut ka vanematele näidata. Tee peal sinna tegime taaskord pikniku vabasõhus imeliste vaadetega. Mina valisin supermarketist jälle oma 10 kuuse kogemuse järgi paremaid palasid:)
Montpellieris sadas küll esimene päev vihma, aga no päikeseloojang sellel ajal oli lihtsalt midagi imelist!
Edasi sõitsime Sète'sse. Vahemere ääres asuv linnaku tuntud oma randade ja meretoidu poolest. Loomulikult veetsime päeva siis rannas;)ning emme issi lasid igasugustel mere limuskitel oma maitseelamusi paitada. Ega meie siis väikse vennaga neid kohe üldse ei armasta. Venna sõi 3 juustu pitsat ning mina grillitud camembert'i juustu salatit.
Edasi liikusime ajaloolisesse kindluslinna Carcasonne'i. Kogu kindluslinn oli täielikult taastatud. Eesti vanalinn tõesti kahvatus selle kõrval...
Lõpuks viimased 2 päeva peatusime jälle Toulous'is, seal kust me alustasime. Seal me ainult põhimõtteliselt shoppasime ning mingeid suuremaid vaatamisväärsuste elamusi ei kohanud. Ja no looooooomulikult võtsime ette korraliku kohvrite pakkimise...
18.06.10 laupäevasel hommikul oli mõnus kell 4 hommikul äratus ning lennujaama minek. ;( kurb oli prantsusmaaga hüvasti jätta. Mõnus soe oli ja see loooooodus!!! Lennujaamades kandsin käes koguaeg vahetuspere poolt jõuludkes kingitud kitarr. Sõitsimegi siis Toulouse - Amsterdam ja Amsterdam - Tallinn.

HÜVASTI PRANTSUSMAA! TÄNUD SELLE IMELISE AASTA EEST, MIS SA MULLE PAKKUSID! ME VEEL KOHTUME! SELLES POLE Ü-H-T-E-G-I KAHTLUST!!!

Viimane nädal prantsuse elu

Suurest kohusetundest pidin oma blogi ikka ju ära lõpetama. Ma ei saanud viimasel nädalal miskit siia kribada, kuna mu vahetuspere kodus polnud viimased poolteist nädalat wifit. jubeeee oli. Ma ei oska selleta ikka elada ju. Aga ma lühidalt räägin viimasest nädalast oma prantsuse elust koos piltidega.

Nimelt mu viimane pidu:D Sain esineda oma bändiga Why Not. Mängisin bändis klaverit ja laulsin ühe laulu. Vahel mängisin lihtsalt ka tantsutüdrukut, et rahvast üles kütta. Lava oli hiiigelsuur ja publik umbes 500 liimeline. Pole kunagi nii suure rahva ees laulnud. Ma ei oskagi neid emotsioone kirjeldada, aga see jäi mu unustamatuks hetkeks mu elus. Kõik hüüdsid mu nime ning pärast kontserti ujutati kiidusõnadega üle. Laulsin muideks Lady Gaga Born This Way'd. Aga muutsime selle siiski rock versiooniks. No kütsime publiku ikka niiiiii kuumaks! Ja pärast kontserti bändiga greenroomis mu lipule allkirju kirjutades ütlesid nad mulle, et ma jään alati nende pereliikmeks ja nad ootavad mind iga kell tagasi:)

Peo järgsel hommikul käis ajakirjanik minuga intervjuud tegemas, et siis ilus artikkel minust avaldada kohalikus lehes. Hull killuvend oli:D Täpselt nädala pärast siis koolis hakati mind hüüdma staariks ning hüüti, et ou, ma nägin sind lehes! ma ise polnud siis veel näinud ning pärast tunde jooksime sõbrannaga ruttu poodi lehte ostma. Üllatus oli küll. Ja isegi kassapidaja tundis mu ära raha vastu võttes:D
Nädalavahetuse veetsin sõbra Laurent'iga Montpellieris. Seal toimus nimelt suur ekstreemspordi üritus FISE. Lausa 5 päeva kestis vabas õhus, aga me läksime kohale kaheks viimaseks päevaks. Ma Montpellieri armastus kasvas veel 100 kordseks. Üliõpilaslinn, mis kihab elust 24/7. Nii päeval kui ka ööl. Ja Laurent tutvustas mulle seda mõlemat;) Ma niiiiiiii tahaks sinna ´ülikooli minna õppima. Aga selle jaoks pean ma niiii kõvasti pingutama. Esiteks see on päris kulukas ja Prantsusmaal õppimiseks on vaja endale stipendium taotleda, mida jagatakse ainult väga headele õpilastele. Eks ma siis hakkan pingutama selle nimel, kui ma tõesti nii väga sellest unistan...
Viimase koolinädala jooksul käisime veel ka klassiga Montpellieris. Meil oli 2 h shopinguaega, aga kuna minul enam selleks raha polnud, siis jõlkusin lihtsalt sõpradega kaasas ning aegajalt ahhetasin ning näitasin neile paari ilusat hilpu või kotikest. Kuni ühel hetkel läksime jalgu puhkama kaubanduskeskuse diivanitele.....NAD TEGID MULLE SUPER ÜLLATUSE! Nimelt nad ülatasid mulle ühel hetkel ühe imeilusa käekoti, mida ma niisama möödaminnes olin neile näidanud. Nad ütlesid, et see on mulle lõpetuskingina!!!!!!! Mul kadus lihtsalt kõnevõime ära ja silmad kiskusid märjaks. See oli kirjeldamatult armas neist. Nad olid nimelt koolist korjanud inimestelt raha kokku, et mulle lõpukink osta!!! No nad on ikka imelised sõbrad, mis muud:)
Viimane nädal koolis. Viimased inglise keeled, viiimased ajalootunnid. Iga hommik kooli jõudes, esimene lause:"MINU VIIMANE ESMASPÄEV!!!" ja igapäev siis nii edasi, viimane teisipäev, viimane kolmapäev kuni VIIMASE PÄEVANI KOOLIS!!! küll see oli kurb. Tahtsin selleks päevaks midagi erilist teha. Küpsetasin muffineid. (Eelneva päeva õhtul kella 21.00 kuni 00.15ni) Kokku siis 50 nutella muffinit tuhksuhkruga. Jagasin neid sõpradele ja õpetajatele. Kõik kiitsid. Lasin oma prantsuse lippu veel allkirjastada ja tegime palju palju pilte ja sõbrad kinkised veel mulle lahkumiskinke ja...no....suht kurb oli tegelikult. Mulle tõesti meeldis see kool tohutult ja veel rohkem need inimesed seal sees. Pärast tunde siis koolimajast välja jalutades kõigiga hüvasti jättes....ma ikka nutsin. Ja paljud teisedki valasid seal pisaraid.

Minu hüvastijätu nutella muffinid parimatele prantslastele :)

Isegi meie kõige naljakam õpetaja härra matemaatika õpetaja kirjutas mu prantsuse lipule hüvastijätu sõnad ... ...ja ta oli isegi nõus meiega grupi pildile tulema:)

Viimane tund mu parima neljaliikmselise klassiga ;(

See kool hakkab mind nii igatsema ;(
Väike kohvik pärast kooli. Sõbrannad kirjutasid valgendajaga mu kodulinna puu peale "Caroly<3" Võtsin neilt siis sama valgendaja ning lisasin "aime St Aff" (Caroly armastab St Affrique linna)