Nimelt mu viimane pidu:D Sain esineda oma bändiga Why Not. Mängisin bändis klaverit ja laulsin ühe laulu. Vahel mängisin lihtsalt ka tantsutüdrukut, et rahvast üles kütta. Lava oli hiiigelsuur ja publik umbes 500 liimeline. Pole kunagi nii suure rahva ees laulnud. Ma ei oskagi neid emotsioone kirjeldada, aga see jäi mu unustamatuks hetkeks mu elus. Kõik hüüdsid mu nime ning pärast kontserti ujutati kiidusõnadega üle. Laulsin muideks Lady Gaga Born This Way'd. Aga muutsime selle siiski rock versiooniks. No kütsime publiku ikka niiiiii kuumaks! Ja pärast kontserti bändiga greenroomis mu lipule allkirju kirjutades ütlesid nad mulle, et ma jään alati nende pereliikmeks ja nad ootavad mind iga kell tagasi:)
Peo järgsel hommikul käis ajakirjanik minuga intervjuud tegemas, et siis ilus artikkel minust avaldada kohalikus lehes. Hull killuvend oli:D Täpselt nädala pärast siis koolis hakati mind hüüdma staariks ning hüüti, et ou, ma nägin sind lehes! ma ise polnud siis veel näinud ning pärast tunde jooksime sõbrannaga ruttu poodi lehte ostma. Üllatus oli küll. Ja isegi kassapidaja tundis mu ära raha vastu võttes:D
Nädalavahetuse veetsin sõbra Laurent'iga Montpellieris. Seal toimus nimelt suur ekstreemspordi üritus FISE. Lausa 5 päeva kestis vabas õhus, aga me läksime kohale kaheks viimaseks päevaks. Ma Montpellieri armastus kasvas veel 100 kordseks. Üliõpilaslinn, mis kihab elust 24/7. Nii päeval kui ka ööl. Ja Laurent tutvustas mulle seda mõlemat;) Ma niiiiiiii tahaks sinna ´ülikooli minna õppima. Aga selle jaoks pean ma niiii kõvasti pingutama. Esiteks see on päris kulukas ja Prantsusmaal õppimiseks on vaja endale stipendium taotleda, mida jagatakse ainult väga headele õpilastele. Eks ma siis hakkan pingutama selle nimel, kui ma tõesti nii väga sellest unistan...
Viimase koolinädala jooksul käisime veel ka klassiga Montpellieris. Meil oli 2 h shopinguaega, aga kuna minul enam selleks raha polnud, siis jõlkusin lihtsalt sõpradega kaasas ning aegajalt ahhetasin ning näitasin neile paari ilusat hilpu või kotikest. Kuni ühel hetkel läksime jalgu puhkama kaubanduskeskuse diivanitele.....NAD TEGID MULLE SUPER ÜLLATUSE! Nimelt nad ülatasid mulle ühel hetkel ühe imeilusa käekoti, mida ma niisama möödaminnes olin neile näidanud. Nad ütlesid, et see on mulle lõpetuskingina!!!!!!! Mul kadus lihtsalt kõnevõime ära ja silmad kiskusid märjaks. See oli kirjeldamatult armas neist. Nad olid nimelt koolist korjanud inimestelt raha kokku, et mulle lõpukink osta!!! No nad on ikka imelised sõbrad, mis muud:)
Viimane nädal koolis. Viimased inglise keeled, viiimased ajalootunnid. Iga hommik kooli jõudes, esimene lause:"MINU VIIMANE ESMASPÄEV!!!" ja igapäev siis nii edasi, viimane teisipäev, viimane kolmapäev kuni VIIMASE PÄEVANI KOOLIS!!! küll see oli kurb. Tahtsin selleks päevaks midagi erilist teha. Küpsetasin muffineid. (Eelneva päeva õhtul kella 21.00 kuni 00.15ni) Kokku siis 50 nutella muffinit tuhksuhkruga. Jagasin neid sõpradele ja õpetajatele. Kõik kiitsid. Lasin oma prantsuse lippu veel allkirjastada ja tegime palju palju pilte ja sõbrad kinkised veel mulle lahkumiskinke ja...no....suht kurb oli tegelikult. Mulle tõesti meeldis see kool tohutult ja veel rohkem need inimesed seal sees. Pärast tunde siis koolimajast välja jalutades kõigiga hüvasti jättes....ma ikka nutsin. Ja paljud teisedki valasid seal pisaraid.
Minu hüvastijätu nutella muffinid parimatele prantslastele :)
Isegi meie kõige naljakam õpetaja härra matemaatika õpetaja kirjutas mu prantsuse lipule hüvastijätu sõnad ...
...ja ta oli isegi nõus meiega grupi pildile tulema:)
Viimane tund mu parima neljaliikmselise klassiga ;(
See kool hakkab mind nii igatsema ;(
Väike kohvik pärast kooli. Sõbrannad kirjutasid valgendajaga mu kodulinna puu peale "Caroly<3" Võtsin neilt siis sama valgendaja ning lisasin "aime St Aff" (Caroly armastab St Affrique linna)
No comments:
Post a Comment