Viimased hetked...

Appi! Emotsioonid, emotsioonid, emotsioonid! Te ei kujuta ettegi kui õnnelik ma olen. Lihtsalt, kõik on nii suurepärane! Ma ei okagi oma emotsioone siia kirja panna. Kui ma veel eelmises blogisissekandes mainisin, et nagu täiesti plaanivabad viimased nädalad mul siin Prantsusmaal, siis nüüdseks hetkeks on kõik peapeale pööratud ning ma ei suuda kõiki oma plaane isegi teostada. Ühesõnaga nagu viimased 2 nädalat on kurguauguni tegevust täis. Kõigest viimast, kõigest viimast. Kõik sõbrad tahavad veel minuga viimast võtta. Lihtsalt pisar tuleb silma mõeldes, et ainult 12 päeva on veel mu kalliste prantslastega alles jäänud. 12 PÄEVA! Täna esmaspäevasel päeval võtsin oma Prantsusmaa lippu esmakordselt kooli kaasa ning mu klassiõed hakkasid seda vaikselt juba täiendama meie omavaheliste mälestustega ja südamekestega. Mul tuli ausalt juba pisarapoisike silmanurka...

Ajalooline hetk...esimesed mälestused mu Prantsusmaa lipul, mis jääb arvatavasti eluks ajaks mu toa seinale seda aastat meenutama....

Aga ma pean teile oma sisukast elust jutustama. Alustan eelnenud nädalavahetusele eelnenud reedest:D ilus lause ma tean. Igastahes reedel pärast mu elu viimast prantsuse keelset ajaloo kontrolltööd (!!!jumal tänatud, et need läbi nüüd on...) koolist väljudes higipiiskasid otsaeest pühkides, tulid mu kallid klassiõed mulle IMELIST uudist teatama. Nimelt olid nad minu peatse lahkumise puhul korraldanud samal õhtul pisikese lahkumispeo ühe klassiõe pool. See uudis tuli nagu välk selgest taevast ja mu armastus klassiõdede vastu kasvas veelgi... Nad olid seda juba mõnda aega ilma minu teadmata korraldanud ning isegi mu pereemaga läbirääkimised ära pidanud, niiet ma ei pidanud tema käest mingit luba ööseks kodust ära olemise jaoks küsima. Ja selle peo jaoks jätkub mul ainult kiidusõnu. See oli tõsiselt armas neist. Tänud, tänud, tänud!

Veelgi armsam oli mu tennisematši finaal järgnenud laupäeval kell 9 hommikul (!!!) suht magamata, aga tuju laes. Noja vastasele pidin kahjuks alla andma, aga väga väga napilt! Tema võitis esimese seti 7:6 mina teise seti 6:3 ning pidime kolmanda ka maha pidame, mille ta võitis kahjuks 6:2. Aga ma ei kurvasta üldsegi, sest sain uhke teise koha ning veel uhkema karika! Yes! Mul nüüd juba 2 tennisekarikat, mille jaoks ma pean vist ilmselgelt eraldi kohvri ostma, et need Eestisse transportida:D

Pärast tennisevõistlust pisike uinak kodus ning kell 5 laupäeval oli jälle linna minek. Nimelt meil oli bändiga esimene pisike kontsert mu kodulinnas. See midagi erilist polnud, kuna esiteks meie pealaulja jäi haigeks, niiet olime kohustatud tegema 4 korda lühema etteaste. Aga siiski ma sain klaverit mängida nign 2 laulu laulda! Iga bändi kohustusliku laulu Seven Nation Army ning mu enda laul Lady Gaga – Born This Way rock versiooni. Rahvast nappis sellel kontserdil. Aga ma arvan, et see oligi hea, kuna see oli nagu väike proov kolmapäevaseks suureks jah, SUUREKS kontserdiks minu kodulinnas. Nimelt toimub suur pidu, kuhu on juba kirja pannud ennast 600 noort! Kujutate seda ette?? Ma esinen järgneval kolmapäeval 600 liikmelise publiku ees?? Mul jooksevad judinad mööda selga sellele mõeldes. Aga küll ma hakkama saan! Juba pärast seda pisikest laupäevast kontserti sain ma palju kiidusõnu publiku seast, mis andis mulle tohutult enesekindlust juurde. Aga no veidi šokk oli, kuna ma pole varem niimoodi täisbändiga (trummid, 3 kitarri: bass, akord ja soolo) suurel laval mikriga laulnud. No absoluutselt ei kuulnud, mida ma laulsin. See ei ole lihtne see esinemine:D Saab jälle elukogemust juurde.

Pärast kontserti veetsime 5 liikmelise sõprade pundiga mõnusat aega kohvikus/baaris. Sai kergelt 4 tundi mu esinemist tähistada. Kell 1 öösel võtsime suuna koos Montpellieris elava ülikoolis käiva poisi Laurent’iga suuna mu koduküla poole. Kuna mul oli veel 40 minutit aega enne kojuminemis kellaaega, läksime lihtsalt jalutama. Te ei kujuta ette milline taevas see öö öli! See oli lihtsalt midagi hingematvat! Ja ma nii uhke , lihtsalt teate mida, ma nägin jaaniussi esimest korda oma elus! Ja ta oli seal matkarajal pisike helendav roheline junn! Ja veel pole jaanipäevgi!:D Pärast üritasime veel ufosid leida taevast, noja omasta rust leidsimegi, kui neid lennukeid või sõitvaid satelliite nedeks pidada... Igastahes, super oli. Ma tõesti saan temaga kuidagi eroto hästi läbi. Mõne inimesega lihtsalt, no on selline side, tunned ennast vabamalt, jutt jookseb paremini...No vot, asendamatu sõber mul siin PrantsusmaalJ

Pühapäeval oli korralik bändiproov kella 10 hommikul (jälle magamata:D) kella 2ni päeval. Vara hommikul veel unine, jõudsin pool tundi varem linna, õhk oli mõnus värske päike alles kõrgele taevasse jõudnud, mõnus suvehommiku tunne oli, läksin pagariärisse, ostsin väikse vaarika croissandi ning viskasin kohalikku parki muru peale lebosse. Mõnus prantslaslik tunne tekkis peale. Bändiproov läbi, läksin teatrisse, kus mu perevend mängis oma teatrigrupiga. Mul jäi ausalt suu lahti, kui professionaalselt ja eluliselt kõik lapsed vanuses 13-16 mängisid. No ausalt, selline respekt tekkis mul nende vastu. Ma ei teagi ,kas tegu on mingi prantslaste karakteriga või mina ei tea...Teatris käidud, 10 minutit pausi ja otse kinno minek. Nägin ka nüüd ära Kariibi mere piraatite viimase filmi. Loomulikult prantsuse keeles. Aga no problem, sain ilusti aru ja kiidan filmi J

Vot jõudsingi oma juttuga tänasesse päeva tagasi. Prantslastel on see nädal ainult 3 koolipäeva ning 4 päevane nädalavahetus, kuna 1.juuni oma punane püha ning vaba ning see tõttu jäetakse ka reedel kool ära. Aga kuna, ma osalen kolmapäeva õhtul suurel kontserdil esinedes, siis me bändiga kolmapäeval ka kooli ei lähe, vaid kell 8 hommikul hakkame juba proove tegema ning ennast vaimselt ette valmistama:D niiet 5 päevane nädalavahetus – ei kurda! Aga, aga L see on mu viimane nädalavahetus mu prantsuse sõpradega. Niiet võtame viimast! Juba plaan Laurent’iga. Meil minek Montpellieri paariks päevaks, kus toimub hiigelsuur 5 päeva kestev ekstreemspordi festival FISE. No seda tahan küll juba näha! Saame koos veel viimast suurepärast aega veeta. Aja kinno lähme ka Pohmakas 2 vaatama. Saab ära näha ka Prantsusmaa korraliku suurlinna kino..ja eks vaatab, mis veel plaanime. Üks mu klassiõde tahab veel kutsuda meid tüdrukuid tema poole basseini ujuma. Saab mõnus päevake tema pool olema. Ning siis algab mu viimane koolinädal! VIIMANE! See saab kurb olema. Mulle on tõesti see kool kuidagi eriti sügavale südamepõhja pugenud ning mõte, et see saab kõik nüüd vartsi läbi on nii kole kurb. Aga ma üritan sellel veel mitte mõelda ning nautida seda, mida veel nautida annab!!!

Hoidke mulle kolmapäeva õhtuse kontserdi jaoks kõvasti pöialt eksju! J

Kohe varsti juba näemegi!

Bisou !

4 nädalakest veel...

Alalala, maalaps siinpool. Pugisin just kilo värskeid puuotsast korjatud veripunaseid kirsse (usu või ära usu, aga siin on mai lõpus juba kirsid valmis) noja pärast võtsin suuna igaõhtusele jalutuskäigule, et veidi seda rasedustunnet kõhus leevendada. Mm, ma ei saa ikka üle sellest päikeseloojangust mägede taha. Mul on kujunenud välja oma salapaik – avar heinamaa mäenõlvakul, kus ma siis pikali lebotades kuulan oma lemmik chill out muusikat ning jätan päikesega hüvasti. Ainuke liikuv hing õhtuti õues. Ei mõnus niiviisi tantsida ja keerutada ning niisama ennast välja elada õhtuti...
Igastahes, ma pole ammu jälle kribanud. Tuju tunduvalt paremaks läinud, kuna hea uudis jõudis mulle siia Prantsusmaale kohale. Meil on uus kutsu Eestis !!! :) Meie kalli Tupsu täpne koopia, nimeks Nord ehk NurrNurr ning nagu emmega skypedes lobisedes aru sain, siis paras kaak. Aga no eks see ole kutsikate puhul normaalne. Sain teda skype teel veidi näha kah (no niipalju kui webcami kvaliteet võimaldas aknast aeda näidata). Paar pildikest teile siia. Tahan taga nii väga juba kohtuda :)

Kool, kool, kool. Mu viimased 4 nädalat koolis jooksevad praegu ja no üritan viimast võtta. Ilmad muutuvad aina kuumemaks, teised õpilased vaikselt juba stressavad kuu aja pärast algavate eksamite pärast, aga ma võtan lõdvalt. Ma nimelt eksameid ei läbi, kuna lasen enne jalga siit Prantsusmaalt. Lobisesin issiga skypes üks õhtu ning ta küsis mult päris mõtleva paneva küsimuse. Nimelt, kas ma selle aasta jooksul nagu koolist olevatest ainetest midagi uut ka olen õppinud? Noo, kui nüüd mõtlema hakkata...Matemaatika: x’’i leidmine ning protsent ülesanded – eestis õpitud. Teadus: silm, tasakaalustatud toitumine, moondatud toiduained, DNA, veregrupid – Eestis õpitud. Inglise keel: ei pea vist kommenteerimagi. Ajalugu/geograafia: 1.maailmasõda, Euroopa Liitmes riigid – Eestis õpitud. Uut sain teada Prantsusmaa kohta ning eriti suurt rõhku panime minu koduregioonile Kesk-Püreneedele. Ja no Prantsuskeel: olen nüüd läbi lugenud suured Prantsuse teosed „Tartuff“ „Antigone“ „Minu ema raamat“ jne. Õigekirja kahjuks ei õpita selles klassis enam. Seda õpiti põhikoolis ning gümnaasiumis arvatakse, et neil on see siis kõik selge.....aga noh, näha on, et prantslased ise on õigekirjas ikka päris nõrgad ja olen paar korda saanud ajaloo õpetajalt kiita kontrolltööde eest kogu klassi ees, et näete! Isegi õpilane, kellel ei ole prantsuse keel emakeeleks, teeb vähem kirjavigu, kui teie prantslased. Hahah:D

Pidin teile lihtsalt pildi siia panema, mis meil koolilõunaks üks päev oli. Kebabi burger mõnusa kanaliha ja majoneesikastmega, kõrval friikartulid mm.... Sain muidu teada, et koolilõuna maiksab ühele inimesele 5 eurot! wow. Mis meil Eestis oli, 14 krooni ehk siis pisut alla 1 euro....No prantslased ja söök..no problem...

Nüüd viimasel kuul on rahateemal päris valus hoop tulnud. Kui muidu olen oma kuusummadega ilusti väja tulnud, siis nüüd sain viimasel kuul paraja õppetunni. Nädalane reis vahemere äärde, kus igalõuna sõime restoranides ning šoppasime päris korralikult...+veel nädal aega sõbranna pool elamist ning temaga 2 päeva Montpellieris lõbutsemine...no raha kadus kuhugi. Noja ma ju saan väga hästi aru, et kõne issile teatega, et ma olen pankrotis, ei aita ju. Rahaga halvasti ümberkäiv tüdruk sai issiga diilile, et 40 euroga elab ta oma viimased 4 nädalat ära. Ja olin nii äkki täis, et nüüd ei raiska sentigi! Ja no eks loomulikult sellistel hetkedel avastad õhtul silmameiki avastades viimased tilgad pudeli põhjas ning hommikul pigistad pudelist viimaseid päiksekreemi jäänuseid välja...oehh..loomulikult ei saa ma elada siin Prantsusmaal ilma päikesekreemita. igapäev lauspäike +30kraadi. Ma annaks otsad siin. (Ma nii pruuun juba, mmmm) Ja tohutult armas, et selline kreem maksab poes 15 eurot!!! Pluss veel otsustasid tennisevõistlused hakkata, milles osalemise eest pidin välja käima 9 eurot. Niiet kokkuvõttes.....väga halb seis on. Peab õppima rahaga ümber käima...järgmine eluõppetund.

Muidu mind ajab veits närvi teadmine, et mul pole lähiajajooksul ühtegi plaani. Ma ei oska üldse niiviisi olla. Pole nagu midagi oodata. Nagu viimane kuu on võiks nagu palju tegevusi olla, millest viimast võtta. Aga no ma üritan midagi välja mõelda. Nagu mu naabripoiss ütleb koguaeg, alati on tegevust, see tuleb lihtsalt ise üles leida. No vaatab, mis ilma rahata teha saab. Ah jaa, üks kuupäev siiski on mida ma niiiiiiiii niiiiiiiiiiiiii ootan. Nimelt 11.juuni. Sõidan see hommik üksi Toulousi bussiga sihtpunktiks lennujaam, kuhu saabuvad mu vanemad! jah, jah, JAH! ma nii ootan. üle kümne kuu neid näha. Siis me veedame ühe nädalakese veel siin Lõuna-Prantsusmaal minu koostatud plaanide järgi (ma juba valisin ise hotellid välja, mis issi ära broneeris) niiet kõhutunne ütleb, et see saab super olema. :)

Palju pole veel jäänud. Täpselt 4 nädalat veel! 18. juuni näeme kõik mu sõbrad !

Soovin teile rõõmu ja saadan prantsuse musisid ja olge tublid!

Bisoux!



Kerge joodiku päevitus mul....

Päikeseloojangud! Ma lähengi nüüd jalutama. Sõin just nutellasaiu. Nüüd vaja liigutama minna ja kell on 9 õhtul...

Puhka rahus!

9.mai vastu 10.maid

01.40 öösel. Ma ei saa magada. Nii palju mõtteid jookseb peast läbi. Tekkis vajadus veidi neid kirja panna. Kurb on. Kole kurb on olla. Pisarad jooksevad vaikselt. Nüüd olen juba maha rahunenud, aga pisarad endiselt voolavad tuimalt. Miks sa eluke nii valusaid hoope pead vahepeal andma? Olin veetnud suurepärase kahe nädalase vaheaja ning head meelt tekitas teadmine, et 4 nädala pärast saabun ma juba oma päris kodusse, oma päris perega ning mind ootab aias mu koer Tupsu, kes liputab rõõmust oma rõngassaba äratundmisrõõmust. Päevake enne uue kooliveerandi algust ootasin kannatamutlt emmet skypes, et temaga oma rõõme jagada. Kõigele lisaks oli veel emadepäev. Aga väga kole uudis ootas mind ees. Kaamerad tööle pannes, nähes pisarates emmet ning küsimusele „kas kõik on korras?“ saades eitava vastuse koos märksõnaga minu koera nimi Tupsu, jõudis kole uudis ka minuni. Hakkasin ka nutma. Koos nutsime. Tahtsin nii koledasti emmet kallistada, aga peale selle lause ütlemise:“Ma tahaks sind kallistada“ ei saanud ma ju midagi muud teha. Mõtted olid nii kole sassis...neid oli nii palju. Ma mäletan, kui ma olin umbes 6 aastane ning me elasime Õismäe pisikeses korteris, kui emme ja issi tõid kutsika üks päev koju. Ta oli nii armas. Panime talle nimeks Tupsu minu tolle aekse lemmikraamatu järgi „Une-Mati, Päris-Mati ja Tups“. Kui mina lasteaeda läksin ning emme-issi tööle, jätsime pisikese kutsika ajalehtedega kaetud koridori meie tagasitulekut ootama. Veidi hiljem kolisime oma majja Pelgulinna, kus ta hakkas harjuma vaikselt õues elamisega. Seal ta nüüd siis elas 10 aastat sama rohelises pisikeses kuudis nagu meie roheline suur maja. Ma ei kujuta lihtsalt ette meie Koldet ilma temata. Kuidas ma tulen juunis tagasi, kui teda ei ole? Kes seal kuudis elama hakkab? Mulle ei jõua see kohale!!!! Ma ei suuda sellega leppida. Ma ei taha sellega leppida.Ta on ikkagi osa minu elust. Nii kurb on olla. Ja kedagi pole läheduses, kes oskaks lohutada.Vahetuspere muidugi uuris miks ma nutan, mainisin napilt ühe lausege oma murest, aga no peale käe õlale panemise ning peale lause :“mul on tõesti kahju“ ei oska nad midagi muud ju teha. Nad ei saagi midagi paremat teha. Ainukesed inimesed, kes saaksid minu kurbust leevendada, on inimesed samas olukorras. Mu kallis pere, kellele oli ta samamoodi osa elust, kes hoolitsesid tema eest. Elurõõmus koer, kes haukus iga aiast möödakäiva isiku peale, et meie territooriumit valvata; kes läks ülipöördesse jalutusrihma nähes; kes hüppas 3 meetri kõrgusele, kui sa toidukausiga tema kuudi poole jalutasid; kes üritas need 11 aastat oma saba kätte saada; kes käis kompostihunniku otsast naabrikassi luuramas; kes otsis oma lelut kuuldes sõnu „otsi vantsi!“; kes kartis paaniliselt ilutulestikku; kes ootas sind koon aia alt väljas koju; kes üritas kärbseid ja sääski süüa; kes ei kavatsenudki meie juurest ära joosta, kui värav terve öö lahti oli unustatud; kes kaevas meie ilusa rohelise murulapi sisse suuri koledaid mullaauke ning ei lõpetanud oma vingerpusse isegi pärast issi kurje manitsusi; kes suutis alati kett kaelas ennast kuudi kõrval oleva elupuu ümber kinni kerida ning kohe mitte ennast sellest olukorrast välja päästa; kelle jaoks olid meie Eestimaa suved liiga kuumad ning kuidas emme kammis talt selle kuumuse leevendamiseks talvekasukat maha ja kuidas vanaema kinkis mulle jõuluteks tema talvekasukast kootud villased sokid; tänu kellele sai issi üks kord meie aiast segumasinat üritava varga kätte; kes alati tervitas sind esimesena rõõmsalt saba liputades koduväravast sisse astudes........Ma ei tea millal ma olen võimaline sellega leppima. Ma saan aru, et ta oli vana juba ning tema aeg oli käes, aga lihtsalt, miks ta ei võinud vastu pidada kõigest 4 pisikest nädalat veel??? Miks??? Et ma oleks teda veel korra näinud. Ma ei jätnud temaga 15.augustil Prantsusmaale lahkumiskuupäeval niiviisi hüvasti... Ma tahan teda praegu nii väga kallistada ning talle näidata, kui väga ma temast hoolin...Ma tõesti hoolin. Mul on kirjeldamatult kahju. Ma armastan teda kirjeldamatult palju...

Ja kas see on taaskord mingi saatusemäng, et selle sama päeva õhtul jooksis teil seal Eestis telekast maailma kõige kurvem ja südamlikum koerakaotusest jutustav film „Marley ja mina“ ?

http://www.youtube.com/watch?v=rKjtnKNT5jo&feature=related

Koeral ei ole kasu uhketest autodest, suurtest majadest ega disainerrõivastest.Seisus ei tähenda talle midagi.Koer ei hinda teisi värvi, usu ega klassi, vaid sisemuse järgi. Koer ei hooli kas sa oled rikas või vaene, haritud või harimatu, nutikas või mitte. Anna talle oma süda ja ta annab sulle enda oma vastu ...

Puhka rahus kallis Tupsu! Süütasin enda öökapi peal sinu mälestuseks 3 küünalt.

Mina Caroly hoian sind oma mälestustes elulõpuni. Je t’aime <3

Magnifique vaheaeg!

Ma olen niiiiiiii rahul hetkel kõigega. Ma ei suuda enam isegi kella 12 magada vaid juba kell 9 hommikul avan silmad, vaatan aknast seda suurt sooja suvepäikest ning ootan eesoleva päeva seiklusi. Usu või ära usu, aga mul on jäänud kõigest 1 kuu ja 13 päeva veel nautida oma Prantsuse elukest. Ma üritan sellest kõigest viimast võtta ning NAUTIDA!!!

Mu viimane vaheaeg Prantsusmaal - kiidan igati heaks. Kuigi jah, algul oli tunne, et vaheaja teine nädal saab veidi masendav olema. Nimelt mu perevanemad sõitsid nädalaks kahekesti reisile - puhkusele lastest - ning neil oli plaanis meid lapsi saata vanavanemate juurde maale nädalaks. Veel, veel rohkem väljapoole tsivilisatsioonist. Aga kõik muutus eelneva ärasõidu päeva õhtul, kui ma nimelt linnas sõbrannaga välikohvikus cocat limpsasime ning ta uuris, mida ma järgnevad vaheaja 7 viimast päeva teen? Kuuldes mu vastust, ütles ta kohe, aga tule minu juurde nädalaks! Perevanematega läbirääkitud... siin ma nüüd siis olen :):):) Ja ma olen NIIIIIIII rahul! Sõbranna elab St Affrique kesklinnas ning tema on see sama pere, kes võõrstas vahetusõpilast Kanadast nimega Amanda. Saan näha ka teistsugust vahetusperet ning ausaltöeldes.......olen veidikene kade. Kolmekesti nad siin elavad - mu 16.aastane sõbranna, ta 20.aastane õde ning pereema. Nad on kolmekesti nagu 3 parimat sõbrannat kõik koos, kes lollitavad ning viskavad nalja koos:D

Aga mida me siin teinud oleme? Kuna me siin St Affriqu kesklinnas elame, siis OOO me käime iga hommik sõbrannaga ületänava pagariäris neid sooje otse ahjust pikki saiu - baguette ning croissante ning šokolaadisaiu ostmas. See on nii prantsaslik! Ning kuna just see vaheaja viimane nädal on St Affrique linna kolinud pisike lõbustuspark, koos laadaga ning igasuguste imemaistvate rämpstoitudega toiduputkad, siis päevad veedame õues. Kõik sõbrad on linnas, toitume päevast päeva šokolaadi creppidest, friikartulitest, suhkruvattidest ning jahutavatest jääjookidest. Käisime sõbrannaga ka tennist mängimas ning aias päevitamas. Kuna tema suurem õde käib Montpellieris ülikoolis ning tal oli teisipäüeval tunnid, siis rääkisime ta nõusse, et ta meid kaasa võtaks. JEE! Kaheks päevaks Montpellieri! Kui St Affrique oli teisipäeva hommikul hall ning taevas vihmapilvi täis ning kõigest 23 kraadi sooja, siis Montpellieri sisse sõites laius taevas suur kollane päike ilma ühegi pilveta ning 31 kraadi!!! Montpellieriga on alati see reegel, et seal on vähemalt 5 kraadi soojem. Eks see ole see asukoha värk - vahemere ääres... Suur õde läks ülikooli ning me sõbrannaga kahekesti omapead Montpellieri kihisevas kesklinnas. Otsejoones suundusime Mcdonaldsisse. Sõime ennast kurguauguni täis ning pärast kammisime poode läbi. Sõbranna ostis nii palju uusi riideid. Ma mitte miskit:/ Riideid proovides pidin vaatama tegelikkusele vast, et prantsuse toit on siiski oma töö teinud ning no masendav oli ikka. No ei istu ükski ÜKSKI riideese enam...:/ Aga ma üritan mitte põdeda, vaid nautida siiski viimane kuu seda jumalikku Prantsuse toitu ning saades oma jalad tagasi Eesti maapinnale, hakkab hull HULL role dieet peale ning küll ma oma lisakilodest lahti saan. Niimoodi ma üritan mõelda. Aga pole hullu, riideid ei saanud, leidsin ühe kotti. Nimelt mu vana must 10x10cm käekott oli niiiii lõhki omadega ning ajas veits närvi, et sinna mitte kui midagi sisse ei mahtunud. Installeerisin kõik asjad ümber uute käekotti ning olin just parasjagu seda vana kotti prügikasti viskamas, kui mu sõbranna karjus:"Mida sa teed???" No ta tahtis seda kotti endale...no miks mitte? Andsin oma kotti siis talle:) Järgneval hetkel tulid kuskilt ma ei tea kust vihmapilved ning paduvihm algas...olime sunnitud sõbranna suure õe korterisse trammiga sõitma. Jajaaaaaa:D Öö veetsime üliõpilaste korteris. See oli nii lahe, saime veidi üliõpilaste elu elada. Korter oli nii segamini, kõik kohad olid musti nõusid, kommipabereid ning tühjasid coca pudeleid täis, aga see ongi vist normaalne üliõpilaste ühika jaoks:D Istusime kella 3ni öösel üleval. Õhtusöögiks sõitsime taaskord McDonaldsisse sööma - kell 11 öösel!!!!:D Õhtul tegime ka Skypekõnekese..ühelpool ekraani mina koos sõbranna Elisega ning teiselpool Karolina, Kaspar ja Kristi. See oli niilahe ning mu Prantsuse sõbranna esitles oma eesti keele oskuski:D "Ma armastan Eesti". Järgneval hommikul seadsimme sammud taaskord pagariärisse. Mõnus suvehommiku hõng oli õues ja ma jalutasin pagariärist väga uhkelt tagasi baguettid käes nagu tõelin prantslane. Hommikusööki nautisime aias muru peal lesides saia , cocat ja küpsiseid näost sisse ajades. Õhtu poole jätsime Montpellieriga hüvasti (armastan seda linna ning tõesti unistan veidi seal üliõpilaseks olemisest - eks näis, mis tulevik toob) ning sõitsime mööda kiirteed 140 km/h kodulinna St Affrique tagasi. Õhtu veetsime jälle linnas suure sõprade kambaga avalikus pargis jalgu pruunistades ning suhkruvatti pugides.

Hommikused baguettid:P

Poisid kiusavad meid:/

Aga sellele nädalale eelnevale nädalavahetusel sai jälle peol käidud ning hahah:D:D:D Nimelt seal külapeol mängis üks bänd ning selle bändi klahvpilli mängija:D No täpselt Moby koopia. Moby siiski mu lemmik artist juuu:P Pärast esinemist käisin pilti küsimas:D Sain pildi! Mu prantsuse Moby. Hahahahahah:D
Muidu pidu oli taaskord väga hää. Pole üheski peos veel pettunud. Seekord tegin mõned pildid ka. Panen siia mõned üles.

MOBY!!!!:D

Vot ma veel naudin neid 2 viimast päeva sõbranna seltskonnas. Tõesti nii meeldib. Koguaeg on kellega nalja visata ja rääkida. Magamajäämisega on iga öö üks ja sama jama, nii palju lobiseme lihtsalt, et enne kahte öösel unemaale ei jõua. Ta pani just oma uue teksakostüümi selga (Nii kena:O) ning me nüüd õue laadale, lõbustusparki, creppe pugima ning siis parki lebosse muru peale päikesel end paitama laskma.

Ja ostsin laadalt endale Prantsuse lippu. Aastalõpuks lasen kõikidel sõpradel oma nimed sinna peale märgistada ning VOILA! Mälestus oma Prantsusmaa aastast olemas. Saab selle oma toa seina peale ilutsema panna:)

Olge rõõmsad ning juba kuu aja pärast peaaegu näeme!

Bisou!