Ajalooline hetk...esimesed mälestused mu Prantsusmaa lipul, mis jääb arvatavasti eluks ajaks mu toa seinale seda aastat meenutama....
Aga ma pean teile oma sisukast elust jutustama. Alustan eelnenud nädalavahetusele eelnenud reedest:D ilus lause ma tean. Igastahes reedel pärast mu elu viimast prantsuse keelset ajaloo kontrolltööd (!!!jumal tänatud, et need läbi nüüd on...) koolist väljudes higipiiskasid otsaeest pühkides, tulid mu kallid klassiõed mulle IMELIST uudist teatama. Nimelt olid nad minu peatse lahkumise puhul korraldanud samal õhtul pisikese lahkumispeo ühe klassiõe pool. See uudis tuli nagu välk selgest taevast ja mu armastus klassiõdede vastu kasvas veelgi... Nad olid seda juba mõnda aega ilma minu teadmata korraldanud ning isegi mu pereemaga läbirääkimised ära pidanud, niiet ma ei pidanud tema käest mingit luba ööseks kodust ära olemise jaoks küsima. Ja selle peo jaoks jätkub mul ainult kiidusõnu. See oli tõsiselt armas neist. Tänud, tänud, tänud!
Veelgi armsam oli mu tennisematši finaal järgnenud laupäeval kell 9 hommikul (!!!) suht magamata, aga tuju laes. Noja vastasele pidin kahjuks alla andma, aga väga väga napilt! Tema võitis esimese seti 7:6 mina teise seti 6:3 ning pidime kolmanda ka maha pidame, mille ta võitis kahjuks 6:2. Aga ma ei kurvasta üldsegi, sest sain uhke teise koha ning veel uhkema karika! Yes! Mul nüüd juba 2 tennisekarikat, mille jaoks ma pean vist ilmselgelt eraldi kohvri ostma, et need Eestisse transportida:D
Pärast tennisevõistlust pisike uinak kodus ning kell 5 laupäeval oli jälle linna minek. Nimelt meil oli bändiga esimene pisike kontsert mu kodulinnas. See midagi erilist polnud, kuna esiteks meie pealaulja jäi haigeks, niiet olime kohustatud tegema 4 korda lühema etteaste. Aga siiski ma sain klaverit mängida nign 2 laulu laulda! Iga bändi kohustusliku laulu Seven Nation Army ning mu enda laul Lady Gaga – Born This Way rock versiooni. Rahvast nappis sellel kontserdil. Aga ma arvan, et see oligi hea, kuna see oli nagu väike proov kolmapäevaseks suureks jah, SUUREKS kontserdiks minu kodulinnas. Nimelt toimub suur pidu, kuhu on juba kirja pannud ennast 600 noort! Kujutate seda ette?? Ma esinen järgneval kolmapäeval 600 liikmelise publiku ees?? Mul jooksevad judinad mööda selga sellele mõeldes. Aga küll ma hakkama saan! Juba pärast seda pisikest laupäevast kontserti sain ma palju kiidusõnu publiku seast, mis andis mulle tohutult enesekindlust juurde. Aga no veidi šokk oli, kuna ma pole varem niimoodi täisbändiga (trummid, 3 kitarri: bass, akord ja soolo) suurel laval mikriga laulnud. No absoluutselt ei kuulnud, mida ma laulsin. See ei ole lihtne see esinemine:D Saab jälle elukogemust juurde.
Pärast kontserti veetsime 5 liikmelise sõprade pundiga mõnusat aega kohvikus/baaris. Sai kergelt 4 tundi mu esinemist tähistada. Kell 1 öösel võtsime suuna koos Montpellieris elava ülikoolis käiva poisi Laurent’iga suuna mu koduküla poole. Kuna mul oli veel 40 minutit aega enne kojuminemis kellaaega, läksime lihtsalt jalutama. Te ei kujuta ette milline taevas see öö öli! See oli lihtsalt midagi hingematvat! Ja ma nii uhke , lihtsalt teate mida, ma nägin jaaniussi esimest korda oma elus! Ja ta oli seal matkarajal pisike helendav roheline junn! Ja veel pole jaanipäevgi!:D Pärast üritasime veel ufosid leida taevast, noja omasta rust leidsimegi, kui neid lennukeid või sõitvaid satelliite nedeks pidada... Igastahes, super oli. Ma tõesti saan temaga kuidagi eroto hästi läbi. Mõne inimesega lihtsalt, no on selline side, tunned ennast vabamalt, jutt jookseb paremini...No vot, asendamatu sõber mul siin PrantsusmaalJ
Pühapäeval oli korralik bändiproov kella 10 hommikul (jälle magamata:D) kella 2ni päeval. Vara hommikul veel unine, jõudsin pool tundi varem linna, õhk oli mõnus värske päike alles kõrgele taevasse jõudnud, mõnus suvehommiku tunne oli, läksin pagariärisse, ostsin väikse vaarika croissandi ning viskasin kohalikku parki muru peale lebosse. Mõnus prantslaslik tunne tekkis peale. Bändiproov läbi, läksin teatrisse, kus mu perevend mängis oma teatrigrupiga. Mul jäi ausalt suu lahti, kui professionaalselt ja eluliselt kõik lapsed vanuses 13-16 mängisid. No ausalt, selline respekt tekkis mul nende vastu. Ma ei teagi ,kas tegu on mingi prantslaste karakteriga või mina ei tea...Teatris käidud, 10 minutit pausi ja otse kinno minek. Nägin ka nüüd ära Kariibi mere piraatite viimase filmi. Loomulikult prantsuse keeles. Aga no problem, sain ilusti aru ja kiidan filmi J
Vot jõudsingi oma juttuga tänasesse päeva tagasi. Prantslastel on see nädal ainult 3 koolipäeva ning 4 päevane nädalavahetus, kuna 1.juuni oma punane püha ning vaba ning see tõttu jäetakse ka reedel kool ära. Aga kuna, ma osalen kolmapäeva õhtul suurel kontserdil esinedes, siis me bändiga kolmapäeval ka kooli ei lähe, vaid kell 8 hommikul hakkame juba proove tegema ning ennast vaimselt ette valmistama:D niiet 5 päevane nädalavahetus – ei kurda! Aga, aga L see on mu viimane nädalavahetus mu prantsuse sõpradega. Niiet võtame viimast! Juba plaan Laurent’iga. Meil minek Montpellieri paariks päevaks, kus toimub hiigelsuur 5 päeva kestev ekstreemspordi festival FISE. No seda tahan küll juba näha! Saame koos veel viimast suurepärast aega veeta. Aja kinno lähme ka Pohmakas 2 vaatama. Saab ära näha ka Prantsusmaa korraliku suurlinna kino..ja eks vaatab, mis veel plaanime. Üks mu klassiõde tahab veel kutsuda meid tüdrukuid tema poole basseini ujuma. Saab mõnus päevake tema pool olema. Ning siis algab mu viimane koolinädal! VIIMANE! See saab kurb olema. Mulle on tõesti see kool kuidagi eriti sügavale südamepõhja pugenud ning mõte, et see saab kõik nüüd vartsi läbi on nii kole kurb. Aga ma üritan sellel veel mitte mõelda ning nautida seda, mida veel nautida annab!!!
Hoidke mulle kolmapäeva õhtuse kontserdi jaoks kõvasti pöialt eksju! J
Kohe varsti juba näemegi!
Bisou !
No comments:
Post a Comment