Tuesday, May 10, 2011

Puhka rahus!

9.mai vastu 10.maid

01.40 öösel. Ma ei saa magada. Nii palju mõtteid jookseb peast läbi. Tekkis vajadus veidi neid kirja panna. Kurb on. Kole kurb on olla. Pisarad jooksevad vaikselt. Nüüd olen juba maha rahunenud, aga pisarad endiselt voolavad tuimalt. Miks sa eluke nii valusaid hoope pead vahepeal andma? Olin veetnud suurepärase kahe nädalase vaheaja ning head meelt tekitas teadmine, et 4 nädala pärast saabun ma juba oma päris kodusse, oma päris perega ning mind ootab aias mu koer Tupsu, kes liputab rõõmust oma rõngassaba äratundmisrõõmust. Päevake enne uue kooliveerandi algust ootasin kannatamutlt emmet skypes, et temaga oma rõõme jagada. Kõigele lisaks oli veel emadepäev. Aga väga kole uudis ootas mind ees. Kaamerad tööle pannes, nähes pisarates emmet ning küsimusele „kas kõik on korras?“ saades eitava vastuse koos märksõnaga minu koera nimi Tupsu, jõudis kole uudis ka minuni. Hakkasin ka nutma. Koos nutsime. Tahtsin nii koledasti emmet kallistada, aga peale selle lause ütlemise:“Ma tahaks sind kallistada“ ei saanud ma ju midagi muud teha. Mõtted olid nii kole sassis...neid oli nii palju. Ma mäletan, kui ma olin umbes 6 aastane ning me elasime Õismäe pisikeses korteris, kui emme ja issi tõid kutsika üks päev koju. Ta oli nii armas. Panime talle nimeks Tupsu minu tolle aekse lemmikraamatu järgi „Une-Mati, Päris-Mati ja Tups“. Kui mina lasteaeda läksin ning emme-issi tööle, jätsime pisikese kutsika ajalehtedega kaetud koridori meie tagasitulekut ootama. Veidi hiljem kolisime oma majja Pelgulinna, kus ta hakkas harjuma vaikselt õues elamisega. Seal ta nüüd siis elas 10 aastat sama rohelises pisikeses kuudis nagu meie roheline suur maja. Ma ei kujuta lihtsalt ette meie Koldet ilma temata. Kuidas ma tulen juunis tagasi, kui teda ei ole? Kes seal kuudis elama hakkab? Mulle ei jõua see kohale!!!! Ma ei suuda sellega leppida. Ma ei taha sellega leppida.Ta on ikkagi osa minu elust. Nii kurb on olla. Ja kedagi pole läheduses, kes oskaks lohutada.Vahetuspere muidugi uuris miks ma nutan, mainisin napilt ühe lausege oma murest, aga no peale käe õlale panemise ning peale lause :“mul on tõesti kahju“ ei oska nad midagi muud ju teha. Nad ei saagi midagi paremat teha. Ainukesed inimesed, kes saaksid minu kurbust leevendada, on inimesed samas olukorras. Mu kallis pere, kellele oli ta samamoodi osa elust, kes hoolitsesid tema eest. Elurõõmus koer, kes haukus iga aiast möödakäiva isiku peale, et meie territooriumit valvata; kes läks ülipöördesse jalutusrihma nähes; kes hüppas 3 meetri kõrgusele, kui sa toidukausiga tema kuudi poole jalutasid; kes üritas need 11 aastat oma saba kätte saada; kes käis kompostihunniku otsast naabrikassi luuramas; kes otsis oma lelut kuuldes sõnu „otsi vantsi!“; kes kartis paaniliselt ilutulestikku; kes ootas sind koon aia alt väljas koju; kes üritas kärbseid ja sääski süüa; kes ei kavatsenudki meie juurest ära joosta, kui värav terve öö lahti oli unustatud; kes kaevas meie ilusa rohelise murulapi sisse suuri koledaid mullaauke ning ei lõpetanud oma vingerpusse isegi pärast issi kurje manitsusi; kes suutis alati kett kaelas ennast kuudi kõrval oleva elupuu ümber kinni kerida ning kohe mitte ennast sellest olukorrast välja päästa; kelle jaoks olid meie Eestimaa suved liiga kuumad ning kuidas emme kammis talt selle kuumuse leevendamiseks talvekasukat maha ja kuidas vanaema kinkis mulle jõuluteks tema talvekasukast kootud villased sokid; tänu kellele sai issi üks kord meie aiast segumasinat üritava varga kätte; kes alati tervitas sind esimesena rõõmsalt saba liputades koduväravast sisse astudes........Ma ei tea millal ma olen võimaline sellega leppima. Ma saan aru, et ta oli vana juba ning tema aeg oli käes, aga lihtsalt, miks ta ei võinud vastu pidada kõigest 4 pisikest nädalat veel??? Miks??? Et ma oleks teda veel korra näinud. Ma ei jätnud temaga 15.augustil Prantsusmaale lahkumiskuupäeval niiviisi hüvasti... Ma tahan teda praegu nii väga kallistada ning talle näidata, kui väga ma temast hoolin...Ma tõesti hoolin. Mul on kirjeldamatult kahju. Ma armastan teda kirjeldamatult palju...



Ja kas see on taaskord mingi saatusemäng, et selle sama päeva õhtul jooksis teil seal Eestis telekast maailma kõige kurvem ja südamlikum koerakaotusest jutustav film „Marley ja mina“ ?


http://www.youtube.com/watch?v=rKjtnKNT5jo&feature=related


Koeral ei ole kasu uhketest autodest, suurtest majadest ega disainerrõivastest.Seisus ei tähenda talle midagi.Koer ei hinda teisi värvi, usu ega klassi, vaid sisemuse järgi. Koer ei hooli kas sa oled rikas või vaene, haritud või harimatu, nutikas või mitte. Anna talle oma süda ja ta annab sulle enda oma vastu ...



Puhka rahus kallis Tupsu! Süütasin enda öökapi peal sinu mälestuseks 3 küünalt.



Mina Caroly hoian sind oma mälestustes elulõpuni. Je t’aime <3



No comments:

Post a Comment